Töötus on filosoofiline ja eetiline probleem (13)

Inimeste jaotamine töötuteks ja töötajateks tundub täiesti nokkimiskindel. Ent sellegipoolest. Kuigi me maal on töötus parajasti ühe probleemi suurune, on majandusruum seatud kuidagi niimoodi, et mõistlik on pidada palgal võimalikult vähe inimesi.

Kui tööd kogunebki natuke rohkem, oleks vapustus uute töötajate palgale võtmisest nii suur, et lihtsam on, kui vähesed juba palgal olijad teevad lihtsalt kõvemini tööd. Nii on täpsem öelda: inimesed jagunevad töötuteks ja ületöötajateks.

Töötuse klassikaline lahendus on, et töötud viskavad laiskuse nurka, leiavad midagi, milleks neid vaja on, ning pühendavad end jäägitult sellele. Joobunumad õpetlased seavad tööotsijaile veel täiendava piirangu otsida pühendumus selliste tegevuste hulgast, mis on inimesele iseenesest armsad. Kõrvalt saab eneseparandajaid aidata majanduse üldise ergutamisega: inimkonda tuleb juhatada suurema tarbimise, enamate vajaduste poole. Nii saab praegustel töötutel olema lihtsam oma vajalikkust leida.

Meil on liiga palju valikuid

Kuigi klassika on ajaloos end korduvalt heast küljest näidanud, võib juhtuda, et ta on väheke vanunud.

Alustuseks võiks tähele panna, et inimtarbijasse ei mahu rohkem vajadusi. Meil on vajaduste rahuldamise mõttes juba mõnda aega kõik umbes nii hästi, et iga uus katse meie elu parandada mõjub vastupidi, raskendades valikute seas orienteerumist.

Esmased teenused ja tooted nagu eluase, toit ja turvalisus on vajadusest viis staadioniringi ees. Täiendavad mugavused nagu elekter, kraanist voolav vesi ja internet on nii endastmõistetavad, neid nimetatakse juba samuti esmavajadusteks.

Küllap nende kuue nähtuse kõrvale midagi ikka leiab, mis elu veelgi mugavamaks või lõbusamaks teeb, aga millalgi saab see konteiner ka täis.

Kes on käinud mänguasjapoes väikesele sugulasele sünnipäevakinki otsimas, ei piinle küll selle käes, et mingit seeriat nukke ei ole veel välja mõeldud – neid saadanaid on juba praegu nii palju, et kingi valimine on päris tüütu.

Liigseid valikuid näeb ka ehituspoes seinavärvi valides, riidepoes teksapükste linnakuid läbi tuustides, pitsaleti ees lõputuid kombinatsioone hoomata püüdes jne.

Seega – töötule antud ülesanne leida midagi, milleks teda vaja on, ei päde. Neid ei pea enam millekski veel rohkemaks vaja olema, sest kõik vajalik on juba tehtud. Tegemata on veel ainult mõned üleliigsed asjad, ning pole kindel, kas neidki kõigile jagub. Praegustest töötutest on maailmale kõige rohkem kasu, kui nad hoiduvad täiendavast tarbija üleväntsutamisest. Kui mul oleks raha, siis ma maksaksin neile selle eest.

Samal ajal kui õnnetud töötud noolivad seinalt toidulõhnu, on nende tööle pääsenud võitluskaaslased end rihmaks pingutamas. Nad on sunnitud töötama pideva ülekoormusega, sest konkurents ükskõik kui labasele tööle on kange – ukse taga on töönäljaste järjekord. Tööandjal on väga lihtne nõuda enamat ja vigisemise korral võtta tööle keegi, kes oskab vait olla. Tööle pääsemise lävi nihkub üha kõrgemale ja ukse taha jäävad ka potentsiaalirikkad inimesed. See ei ole aga tervislik ühelegi osapoolele.

Tasakaaluline oleks jagada töötajate ülekoormus töötutele. Korrektne arvutus käib siinkirjutajale üle jõu, aga see peaks üldjoontes välja nägema nii, et kogu Eestis tehtav töö jagada kõigi Eesti töövõimeliste inimestega võrdub ühele inimesele jagunud töö hulk. Võib ka vastupidi: töölised võtavad oma õlule osa töötute rängast jõude olemise koormast.

Võimalik, et tulemuseks on kolmepäevane töönädal kõigile töövõimelistele – igasugu muude võimaluste kõrval. Muidugi on olemas keerulisemad töökohad, kus turvalisuse, logistika või vana hea pädevuse tõttu ei saa ühte tööd mitme vahel jagada, aga ometi on ka selliseid, kus saab.

Karistamise asemel toetus

Praeguses maksusüsteemis tähendaks niisugune pisitöötajate farm paljudele tööandjatele seda, et iga täiendava inimese palgale võtmise eest tuleb näiteks maksta pirakas trahv nimega sotsiaalmaks, ja nii iga kuu. Rohkemate madalama koormusega töötajate pidamine on samas praktiliselt sotsiaalne ettevõtlus, sest tegeleb korraga kahe terava ühiskondliku probleemi – töötuse ja läbipõlemise – lahendamisega.

Huvitava kokkusattumusena käib praegu arutelu maksureformide üle. Mõte pole uus: veel ühe töötaja pidamine ei peaks olema karistatav, vaid toetatav.

Hakates kinni mõttest, et töötu muutmisega töötajaks väheneb vajadus sotsiaalmaksu järele sellesama isiku toimetuleku tekkimise võrra, võib seda- mööda minna igasugu lõbusatesse kohtadesse.

Näiteks kujutada ette tööandjat, kes väljastab sotsiaalselt vähekindlustatuile elatist ja saab neilt vastutasuks tööpanust. Või tööandjat, kellele on oma kogukonnas teatud hulga isikute sotsiaalse kindlustuse tagamine kohustuslik, aga meetodiks pole mitte summade saatmine maksuametile, vaid sellesama kogukonna vähekindlustatuile, ja nood peavad vastu mingit tööd tegema.

Niisugune töökoormuse laialijagamine tundub normaalsele töökarule muidugi imelik. Tema poolt vaadates on see töö vähendamine.

Meile sisseharjunud eetika kohaselt on inimene seda tublim, mida rohkem tööd ta teeb ja mida ekstreemsemaid olusid talub. Olukord, kus kõik hädavajalik, siis lihtsalt vajalik ja seejärel ka ebavajalik töö on juba tehtud, on meile nii uus, et meie eetika ei ole sellega kohanenud.

Tunneme, et inimese õigus elatusraha saada on seotud tema rahmeldamise hulgaga, või mingitel veidratel assotsiatsiooni-ajaloolistel põhjustel isegi sellega, et konkreetne rahmeldamise moodus on talle ebameeldiv.

Nõnda tunneme end paremini mingi sisutu ja mõõdukalt ebameeldiva tühja-tähja kallal rahmeldades, kui mitte tööd tehes.

Kui uskuda nii vajaduste rahuldatusse kui ka sellega seotud eetika nihestatusse, tuleb järeldada, et lepingulise ebameeldiva rahmelduskoha olemasolu pole mitte tublide koorem, vaid õnnelike meelerahustaja ja olemasolu õigustaja. See on hõredalt levinud varandus, mis on maskeeritud tööks. Sealt aga omakorda: head asja ei ole ilus omale hoida.

Mitmele inimesele jaguva olemasolu õigustuse hoidmine ühe läbipõlemisel töönarkomaani käes ei ole palju eetilisem kui mäetäie varanduse hoidmine ühe lohe käes.

Aga alati võib juhtuda, et kõik läheb iseenesest hästi. Vaatame-näeme.

Oliver Parrest
Anseküla elanik

Print Friendly, PDF & Email