Sõja lõpp Saaremaal: Lahingud, mis oleksid võinud olemata olla (2)

POMMITATUD KIRIK: Torgu kirik 1944 aastal - legendi järgi muutis Saksa snaiprile suunatud Nõukogude suurtükituli kiriku varemeteks. Foto: Saare arhiivraamatukogu

POMMITATUD KIRIK: Torgu kirik 1944 aastal – legendi järgi muutis Saksa snaiprile suunatud Nõukogude suurtükituli kiriku varemeteks. Foto: Saare arhiivraamatukogu

1944. aasta sügisel Sõrve poolsaarel peetud lahingutest, mis olid ühtlasi ka viimased Teise maailmasõja lahingud Eesti pinnal, on möödas 70 aastat. Neis osalenud võitlejate kirjapandud mälestustest nähtub, et sõduri jaoks polnud oluline mitte võit või suur poliitika, vaid see, kuidas ellu jääda. Ja seda mõlemal pool rindejoont.

Teisest maailmasõjast palju kirjutanud ajaloolane Mart Laar nendib oma teostes, et Sõrve lahingud, mis olid ühed ohvriterohkemad Eesti pinnal toimunud kokkupõrked, ei omanud erilist strateegilist tähendust. Esiteks polnud Saaremaal paiknenud Saksa üksustel suurt lootust Sõrvet lõpuni oma käes hoida. Nimelt olid punaväed oktoobri keskpaigaks lõuna pool jõudnud juba Riia linnani ja Sõrve hoidmine ei andnud Saksa vägedele eeliseid ka merel. Nii oleks võinud tollased lahingud Saksa vägede evakueerimise korral, mis esialgu olid planeeritud hiljemalt 19. oktoobriks, olemata olla.

Teiselt poolt aitas ebavajalikele kaotustele kaasa punavägede juhatajate soovmõtlemine. Graafikust saar 6. oktoobriks vallutada oldi lootusetult maas ja osaliselt seetõttu üritatigi Sõrve kaitseliinidest läbi murda nii-öelda käigu pealt.

Ebaõnnestunud ohvriterohked rünnakud ja dessandid nõudsid aga sadade, kui mitte tuhandete võitlejate elu. Lõpuks pääses ülekaal siiski maksma ja viimased Saksa väed evakueerusid 24. novembril.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email