Mõisakülad – trammi, palgivirnade ja lubjaahjudega

KAARMA MÕISAKÜLAS: Hobused ilmestavad maastikku. Foto: Tambet Allik

KAARMA MÕISAKÜLAS: Hobused ilmestavad maastikku. Foto: Tambet Allik

Mõisakülasid on praegu Saare maakonnas veel viis, tõsi, üks neist ametliku nimega Mõisaküla küla, mis asub Torgu vallas. Peatselt kaob aga üks Mõisaküla koos valdade ühinemisega sootuks kaardilt. Kaarma valla Mõisaküla liidetakse jaanuaris, Lääne-Saare valla tekkides, Tahula külaga ja saab ka Tahula nime. 

Eelmisel kolmapäeval on Kaarma valla Mõisaküla udusse uppunud, tramm Tahula motelli veeres vaid aimatav ja hommikuõhk jahedat niiskust täis. Kahvatult kumav päike püüab end vinust vaevaliselt nähtavaks kergitada. Külakesksest suurfarmist möödudes võib hämus peagi oletada ehitise piirjooni. Sügiseselt vetruva tee ette on tõmmatud särtsu täis traat, nurga tagant kalpsab haukudes ligi saba liputav mürakas majavalvur, teiselt poolt uudistavad udust kaks hobust kui kummitused. Trepiräästa alla pandud pesukaussi tilksub vaikselt vesi.

Perenaine Külli-Astrid Int on vaatamata liigesehaigusest puretud kehale väärikas ja vaimult vitaalne. “Pole mingit abi tarvis, alguses olen kange, pärast saan liikuma,” kinnitab ta oma pisikeses toas ratasraamile naaldudes.

Õpetajate perest pärit Külli mäletab, et tema vanematekodu sai valmis 1938. a mardipäevaks, kuid peagi põletasid venelased selle maha. Siis sai eluasemeks saunahoone, mis praegugi koduks. “Külas oli 11 suitsu. Elasime sellist kena rahulikku elu,” meenutab ta esimest eesti aega.

“Praegu pole siin üldse mingi küla, see on täis täiesti võõraid inimesi,” on vanadaam Tahula mõisa moonakate külana tekkinud ja hiljem peamiselt suurfarmi töötajate asupaiga suhtes resoluutne. “See oli õudus, mis meil kaevust tuli,” vangutab ta möödunule mõeldes pead. “Keset küla ehitada loomalaut!”

Elina Kalm, Aili Kokk

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email