Lapsed ja ihaldatud asjade maailm

Lapsed ja ihaldatud asjade maailmAsjade omamise kohta on piisavalt ütlemisi nende tühisust silmas pidades, nagu “ega asjad õnnelikuks tee” või “võidab see, kellel on surres rohkem asju”, ent ilma asjadeta me ka hakkama ei saa.

Väikelapsi haarab asjade maailm juba siis, kui nad õpivad neid käega katsuma ja suhu toppima või mängukaaslase käest ära tõmbama. Esimesi suuremaid nutuhoogusid põhjustavadki sellised olukorrad, kus laps mingit soovitud asja kätte ei saa. Lastepsühholoogid on kindlaks teinud, et laps tahab teise lapse käest asja just seepärast, et teine seda lelu liigutab ja paneb sellele nii-öelda elu sisse.

Tülitsemine mänguasjade pärast on tavapärane nii õdede-vendade vahel kui ka lasteaias ja nii kaua, kui meie laste mängude maailmas ikka veel mänguasjad püsivad, see jagamise teema ei lõpe.

“Diil” enne poodiminekut

Üks mu hea tuttav ütles kaubamaja mänguasjade osakonnas oma 5-aastasele tütretirtsule üsnagi kallihinnalist nukku ostes, et teeb seda meeleldi, sest tema laps vähemalt mängib veel nukkudega. Pere suuremad lapsed vajavad vaid iga natukese aja tagant aina moodsamaks muutuvaid nutiseadmeid ja elavad internetis. Kas oleme tõesti jõudmas tasapisi ajajärku, kus lapsele mänguasja ostmine ongi lapsevanema jaoks puhas rõõm?

Õnneks praegu pilt meie väikelaste kasvatamisel nii sünge pole ning nutvaid ja jonnivaid lapsi, kes kaupluses ihaldatud asja või lelu ei saa, näeme ikkagi igal pool. Iseasi on, millal siis lapse soov täita ja see soovitud asi osta või millal mitte.

Et lapsega kaupluses käies lahinguid ära hoida, tuleks kokkulepped sõlmida enne poodi sisenemist. Olgem ausad, ega paariaastase lapsega neid “diile” ikka teha ei saa, sest nii väikese lapse närvisüsteemis pole veel välja arenenud valikute ja otsuste tegemise oskus.

Ostmisel teeb valikuid täiskasvanu. Suuremate lastega on kokkulepped täiesti võimalikud, sest kõike saab selgitada, näiteks, et perel ei ole selleks ostuks piisavalt raha, sarnaseid lelusid on kodus juba piisavalt jne. Nii teab laps juba enne poodi sisenemist, millised on võimalused asju saada.

Kui laps ei suuda kokkuleppest kinni pidada ja tekib tüli, ei peaks täiskasvanu alla andma – poeskäik võikski katki jääda. Kui me täiskasvanuna oleme kindlad, et kalli lelu peale kulutatav raha on meie pere eelarvele liig mis liig, ei saa me ju lapsele järele anda.

Kõik me teame, et lastele meeldivad enamasti ikka kallimasse hinnaklassi kuuluvad mänguasjad, mida väga pealetükkivalt ja ahvatlevalt à la “nukud on saadaval ka eraldi” ja “kõik on võimalik” propageerivad popp-mänguasjade reklaamid telesaadete vahel.

Pole mõtet imestada meedia suure mõju üle väikelapse psüühikale, kui isegi toidukaupade reklaamide tekstid nagu “Kallis, kas sa Alma piima ostsid?” ja “Kallis, millal sa jõudsid?” – “Ah, ma nii muuseas” kuuluvad väikelaste käibefraaside hulka.

Kui lisaks reklaamile meedias näeb laps lasteaias mängukaaslasi ahvatlevate asjadega uhkustamas, pole paha tuju koos nutu ja jonniga meie lapsest kuigi kaugel.

Selles, et Juku tahab samasugust ralliautot ja Mari täpselt sellist moodsat koletisnukku nagu kaaslasel, ei ole ju midagi imelikku. Koos mängimisel pole ju jumet, kui peenele daam-nukule astub vastu normaalkaalus, lutiga beebinukk. Need ei sobi ju omavahel kokku, see on siililegi selge. Kui neid nukke kasutada eraldi mängudes, oleks hoopis teine iva.

Siit tekivadki grupeeringud – need, kel popp-mänguasju üldse pole, võivad mängust lihtsalt välja jääda.

Osas lasteaedades on kodused mänguasjad keelatud, mõnes lubatakse oma lelud kaasa võtta ühel konkreetsel nädalapäeval. Enamasti aga lastaias kehtiv kodukord koduseid asju ei keela. On vaid oluline täita reegleid, et laps peab oma asju teistega jagama, lelusid ei tohiks kaasas olla kotitäis ja lasteaed asjade katkimineku eest ei vastuta.

Enamasti tekivadki rühmaruumis väikesed mängupesakesed, kus mängitakse usinasti ja vaikselt koduste asjadega. Need pakuvad ka teistele lastele rohkem huvi kui igapäevased lasteaialelud. Koduseid asju kombineeritakse lasteaias olevatega ja mängud on enamasti loovad. Poleks nagu probleemi? Rühma õpetaja roll on aga sellistel juhtudel marginaalse tähtsusega: tuleb tähele panna, et mängud ei muutuks ülevoolavaks ega agressiivseks, et ei kannataks lastevahelised suhted ning et teatud lapsi ei tõrjutaks ainuüksi seetõttu, et neil taolisi asju pole.

Iga negatiivse varjundiga tegevus, mis puudutab lapse isiklikke mänguasju, peaks olema õpetaja poolt taunitav ning sel juhul on asjade koht lapse kapis.

Unistuste täitumise aeg

Samas võib lapsevanem, kes pole oma lapsele muretsenud ühtki praegu popiks tunnistatud mänguasja, endalt küsida, miks ta seda teinud pole. Ehk võiks loobuda näiteks igapäevasest maiustuste ostmisest või jätta koju toomata ehitus- ja toidupoodides sageli pakutavad suhteliselt viletsa kvaliteediga odavad mänguasjad ning selle asemel täita lapse unistus tema sünnipäeval või jõulude ajal?

Kes vähegi oma lapsepõlve mäletab, teab, et kingipaki paela lahti harutamisel põksus süda sees tugevasti ja meeltes tampis vaid üks mõte: oh, oleks see ometi see, mida ma kogu aeg olen tahtnud! Kui lapse vanavanematele ja sõpradele teada anda, millised on meie lapse soovid, saakski ta asju, mis talle kõige enam meeldivad ja mida ta siis edaspidi ka hinnata oskab.

Me kõik teame, et need lapsed, kel on kodus kuhjade viisi väga kergelt saadud mänguasju, neid tegelikult ju hoida ja armastada ei oska.

Väikelaps kaotab uue asja vastu kergesti huvi, kui lapsevanem ise oma lapsega koos ei mängi või pole teda kodus iseseisvalt mängima õpetanud. Selleks, et mänguasjad last huvitaksid, tuleks osa asju aeg-ajalt ära panna ja alles mõne aja pärast uuesti välja võtta. Iga unustatud vana on siis lapse jaoks nagu uus ja poest nii palju lisa tooma ei peakski.

Varsti on tulemas jõulud ja küllap külastab iga kodu ka jõuluvana. Vahet pole, kas ta koputab uksele või toob kingitused öösel kuuse alla. Oleks ütlemata tore, kui kingipaki sees oleks täpselt see, mida laps on tahtnud ja millest unistanud. Seda välja uurida ei ole kuigi raske, sest lapsed räägivad sellest palju ja suuremad jätavad jõuluvanale kirju salapaikadesse, mida üles leida pole tõenäoliselt kuigi keerukas.

Kui lapse soov tundub liiga suur, saab seda vestluste käigus ka vanema rahakotile sobivamaks ja reaalsemaks rääkida. Ja lõppude lõpuks, milleks tehakse siis neid soodusmüüke ja ostuöid – ikka soovide täitmiseks. Meenub, kuidas meie pere lapsed väiksena küsisid: “Emme-issi, miks teie meile jõuludeks midagi ei kingi?” Aga meie ju andsime südamerahuga selle au jõuluvanale, sest tema oskab soove täita ja näitab meile kõigile, et elus on kõik võimalik. Tuleb ainult tahta.

Piret Kaasik
lapsevanem ja lasteaiaõpetaja

Print Friendly, PDF & Email