Kultuur versus kulduur (FOTOD) (1)

AHNUS EI ANNA HÄBENEDA: Liisbet (Anna-Maria Lember), Krõõt (Leelo Laus), Jüri (Maarjus Kupits) ja Sägi (Virgo Neemre) peidetud rahapada otsimas. Foto: Tambet Allik

AHNUS EI ANNA HÄBENEDA: Liisbet (Anna-Maria Lember), Krõõt (Leelo Laus), Jüri (Maarjus Kupits) ja Sägi (Virgo Neemre) peidetud rahapada otsimas. Foto: Tambet Allik

Läinud reedel esietendus Saaremaa rahvateatri komöödia “Millal küll Kalev koju jõuab”. Lavastaja Väino Uibo pakub vaatajale tänapäevaste probleemidega loo, kust ei leia õelust ega kurjust, küll aga üksjagu äratundmisrõõmu ja -hirmu: kas sellised me olemegi?

Komöödia aluseks on Oskar Lutsu lühinäidendid, mida lavastaja on parasjagu nüüdisaegsemaks kohendanud. Särav tekst – kohati kumab läbi Kitzbergi, natuke Raudseppa – sidus loo ühtseks tervikuks, kust ebaoluline välja jäetud ja vajalik juurde lisatud.

Sisse on toodud ka kaks uut tegelast – nässakas koerake Kuta ja küla ullike Uude, kellest esimese klähvimine kuulutab järjekordse sõnumi toojat, teine aga hõljub maiste himude keskel rähklevate tegelaste vahel oma vankumatus usus.

Kaasaeg kargab lavalt ehedalt näkku

“Kus on võimuiha, ahnuse, varanduse- ja rahahimu piir?” esitab lavastaja kavalehel küsimuse. Piiri muidugi ei ole, ihade rahuldamiseks on aga igal ajal oma mängureeglid ja -võtted. Pliuhkamlikkus oli, on ja jääb! Selle välist muutumist leiab eesti kirjandusest küllaga – Mogri Märt, Jooram, Vestmann, Köögertal… Iga põlvkond on rafineeritum, välised maneerid lihvitumad, sõnakasutus läbimõeldum, piltlikult öeldes: kulduur peremehe vestitaskus ja hiirtest puretud rahatähed on luksusvilladeks, -autodeks ja üle jõu käivateks SMS-laenudeks saanud, Pliuhkamid sujuvalt silutud-lakutud poliitbroileriks hr Maaks teisenenud.

Lavastuses kargab meie kaasaeg ehedalt näkku: kuradile see isamaa ja rahva tahe, peaasi, et Kalev koju jõudes õige toru tooks; valimisvõitluses tirime kõik vastase luukered armutult kapist välja; suurema nutsu nimel litsume ka kõige lähema ligimese armutult laiaks.

Sirgasmäe talus käib elu nagu ühes haljamale oksale jõudnud peres ikka.

Pliuhkam (Rando Väljaots) oma tuhm-juhmi olekuga rõhutab pidevalt, kelle käes on võim, Roosi (Merike Meriloo) on end ammu vanamehe järgi kohandanud. Tegelik Roosi avaneb aga läbi miimika, mida kindlasti tasub jälgida.

Pliuhkami rolli mängib Rando Väljaots ilmselge mõnuga, tükati vinti üle keerates. Esimeses vaatuses on teda kogu lava täis: raha mõõdab margapuuga kaaludes, kõik keerleb puskariajamise ja rahakasvatamise ümber. Mis isamaa, mis vabariik – MINA olen omas kodus nii isamaa kui vaba riik, siin teen seadusi ainult MINA! Kui raha mängu tuleb, saavutavad nad Roosiga kohe ühise keele. Peremees sureb kahjuks puskari üledoosi tõttu, aga pole hullu – vana Pliuhkami vaim jääb Sirgasmäe kohale lehvima!

Sägi (Virgo Neemre) on oma äia tubli õpilane, pidades end muidugi kultuursemaks ja targemaks. Esimeses vaatuses kujuneb tõeliseks pärliks Sägi aeg-ajalt kõlav eksalteeritud röögatus: “Elagu Eesti Vabariik!” Teises vaatuses on Sägil veel arenguruumi, eriti oma proua Liisbeti kõrval. Liisbet (Anna-Maria Lember) esindab ehedalt naist, kes päeval karjub ja öösel on vait. Kohati läheb tekst kaduma, esialgu häirib sihitu rabelemine ja kätega vehkimine. Hiilgenumbriks on aga teise vaatuse nii loomutruu naiste kätš, et publik spontaanselt plaksutama hakkab. Seda juhtub haruharva!

Omamoodi üllatuslikult mõjus saunanaise Krõõda (Leelo Laus) uudselt tõlgendatud roll. Lutsu Krõõdast on saanud pererahva knihvid hästi ära õppinud ja kalkuleeriv tegelane, kes end ilusti perre miniaks nihverdab.

Teises vaatuses vajub tempo alla, eriti algus venib. Kulminatsioon on muidugi juba mainitud kaklus, mis mõjub lausa naturalistlikuna: kaks seaverega määrdunud naist kisklevad (olematu) varanduse pärast nii, et maa must! Selle stseeni ajal tahaks väga näha meeste reaktsiooni, tuimalt istumine ja hilisem appitõttamine jääb kahvatuks.

Küla ullike Uude (Tiia Marist) tuletab väga meelde Velda Otsuse Melusiinet lavastusest “Roosiaed”. Äraolev, salapärane, silmad hiilgamas oma lootusetus ootuses – usk ei jäta Uudet hetkekski maha.

Kontrast üldise saamahimu taustal paneb küsima: kes selles tükis inimesena kõige normaalsem on? Hullu laval kehastada on väga raske, Tiia Marist tuleb selle “omas mullis” olekuga suurepäraselt toime.

Jagub meis härra Maad või Uudet?

Lavastuses on palju detaile, mis kordaminekule kaasa aitavad. Isegi kärbsepiits mõjub stiilsena, rääkimata tolmupilvest kapi kohal, Pliuhkami abitust pükste jalgaajamisest. Ei tea, kas valgus on nii hästi paika pandud, aga omamoodi muutus toimub kõigiga, kui midagi saada on: silmad hakkavad ahnusest ja saamahimust kilama.

Rahvateater on maha saanud tüseda ja kõneka tükiga, mis ühtaegu naerutab ja mõtlema paneb. Muidugi on tunda veel traagelniite, nagu tekstikonarused, kuid üldkokkuvõttes paneb lõpustseenis õhku päikest joonistav Uude igaüht meist endalt küsima: kas meis kõigis jagub härra Maa (Kalle Kadarik) nutikust tagasihoidlikust üliõpilasest libekeelseks isamaa-armastajaks saada või usume nagu Uudegi – ükskord ta (Kalev) tuleb niikuinii!

Aitäh tubli töö eest!

Ester Kuusik

Print Friendly, PDF & Email