Moodne maaelu: Väikese äri inimesed (5)

Ma olen alati armastanud kolada igasugustes pisikestes kauplustes, kaubelda turumuttidega, käia kahe laua ja nelja tooliga kohvikutes või süüa külapoe ees lihapirukaid, et lihtsalt kohalikku elu ja inimesi uurida.

Sama põnev on minna kellegi juurde koju, kes oma toodangut koduväravas müüb. Väikese ettevõtte, poekese või kohviku pidamine ei taandu ainult heale ideele ja kaubavalikule, vaid hoopis erilistele inimestele, kinnitab minu kogemus.

Kunagi elasin ma Küprosel, ühes väga turistiderohkes Ayia-Napa nimelises linnakeses, kus oli sadu ööklubisid, butiike, toidupoode ja kümneid turistikaupa müüvaid poekesi. Ühel tänavanurgal, üpris mu üürikorteri lähedal, oli pisike toidupoeke, kust pärast tööpäeva läbi lippasin, et midagi süüa osta. Poekest pidas üks vanem küprioodi abielupaar, kes mind esimesed paar nädalat viisakalt teenindasid. Nagu turisti ikka.

Kui ma aga kuu aega pea iga päev olin nende poes käinud, hakkasid nad uurima, kust ma tulen, kas ma töötan seal, kus ma elan ja miks ma nii kaua Küprosel olen. See polnud enam viisakus, vaid siiras huvi. Minu poeskäigud läksid üha pikemaks, sest vanakestega oli nii tore jutelda. Nad näitasid pilte lastelastest, oma pulmadest, rääkisid sugulastest ja tööst, turistidest, sõjamälestustest ja millest kõigest veel. Poenurka pandud laud ja paar tooli õigustasid end päris mitmel korral.

Külastades aga Eesti väikepoode, olen aeg-ajalt tundnud, et pean kliendina müüja huvi välja teenimiseks roppu vaeva nägema. Aga halvast pole mõtet pikalt rääkida – järjest enam tekib siingi väikseid kohti, kuhu ma heal meelel ikka ja jälle sisse astun.

Näiteks paar nädalat tagasi sattusin Muhu kalapoodi. Pisike poeke, natuke nurgatagune ja eemalt vaadates kuidagi üksik. Ja no mis sa ikka kalapoest oodata oskad, peale kala. Kui aga sisse astusin, sain kohe aru, et siia sõidan Orissaarest kas või mitu korda nädalas, kui kalaisu tuleb.

Müüja lahke naeratus, kalamehest poeperemehe sundimatu jutuvada ja muhedad naljad tekitasid tunde, et ka seal poekeses peaks olema laud ja kaks tooli, et saaks lihtsalt istuda, kas või kuivatatud kala süüa ja mitte minema kiirustada. Minu jaoks leiti aega ja võeti aega. Jutt polnud ühepoolne, vaid mõtestatud ja informatiivne nii minu kui ka poerahva jaoks.

Soojad soovitused, retseptivahetused ja lubadus (millest tänaseks mitu korda kinni peetud) minu soovitud värske kala saabumisel märku anda. Mis siis, et Muhumaal, jahedas mereõhus ja mitte Küprose kuuma päikese all – tunne oli täpselt sama, mis soojamaa nurgapealses toidupoekeses.

Samasuguse kogemuse osaks sain kevadel ka Orissaares avatud realiseerimiskeskuses ja rohe-mahepoes Tagaverel Kuningustel. Just need paar sõna juttu, avatud inimesed, rõõmsad näod ja see seletamatu entusiasm, et järsku meie ikkagi saame hakkama, konkureerime nende anonüümsete suurkettidega ja ujume välja, on see, mis mind ja kindlasti ka paljusid teisi nendesse poodidesse tagasi tõmbab.

Mul on nii hea meel, et selliseid vahvaid kohti aeg-ajalt siinsamas lähedal välja ilmub. Kui turismipiirkonna esimene proovikivi turistile viisakalt naeratada on paljudel juba omandatud, siis hoopis teine ja märksa keerulisem õppetund on hoida kliendina kohalikku kontingenti. Müts maha proovijate ees!

Heidi Hanso

Print Friendly, PDF & Email