Suur maa, suured asjad: Pulmad ja matused (1)

Kord kuus mõõdab TNS Emor erakondade reitingut. Oktoobris toetas Reformierakonda ja Keskerakonda 27, sotsiaaldemokraate 19 ja IRL-i 16 protsenti küsitletuist. On tavapärane, et pärast avalikustamist vaieldakse meedias tublisti, kas üks-kaks protsendipunkti tõusu või langemist on tingitud mingist eelmisel kuul juhtunud poliitsündmusest. Arvude taga on siiski märksa suuremad ja pikaajalisemad protsessid. Kui hakata vaatama viimase aja sündmusi, siis paistab, et Reformierakond on võtnud sisse positsiooni, soovides olla igas pulmas pruut ja matusel kadunuke. Ja kaunis edukalt.

Üks edu võtmeid kampaanias on valimiste n-ö põhiküsimuse sõnastamine – see peaks olema tõsine, ent ka küllalt lihtsasti arusaadav. Üks taolisi teemasid on praegu kahtlemata julgeolek. Reformierakond, tõmmanud oma ridadesse kaks erukindralit, Johannes Kerdi ja Ants Laaneotsa, andis sellega avalikkusele tugeva sõnumi.

Endised kaitseväe juhatajad on näidanud, et nad on piisavalt sõnakad, et pidevalt meedia tähelepanu all püsida. Aga kaitseminister on meil… oot-oot… Sven Mikser. Tunnustatud välis- ja julgeolekupoliitika asjatundja, tegelikult ju ka kogenud minister ja lõppeks veel SDE esimees, pole kaitseküsimustes kuigivõrd pildil.

Reformi ja IRL-i koalitsiooni ajal oli valitsuse nähtavaim minister Juhan Parts. Oli nii edu kui ka möödalaskmisi, kuid mees oli vaieldamatult tegus. Praamid praamideks, ent viimasel ajal tundub, et Urve Palo pole valdkonna keskse teema eestkõneleja. Kurikuulsas vaidluses Soomega veeldatud gaasi (LNG) terminali asukoha üle on juhtohjad haaranud peaminister Taavi Rõivas ise.

Sotsiaalvaldkond peaks olema sotside leib. Tööhõivereformi üle käib kõva vaidlus ja mul on kuri kahtlus, et Reformil õnnestub plussid endale saada ja miinused sotside kraesse keerata. Hoolimata asjaoludest, et ettevalmistus algas enne SDE aega ja valitsuses istub ka Urmas Kruuse nimeline minister.

Kuigi tundus, et SDE võttis Jevgeni Ossinovski ja Jürgen Ligi tülis punktivõidu, viimane pidi ju ministrikohalt lahkuma, on Reform osanud kaotuse võiduks pöörata ning Ligile avaldatakse päris laialdaselt toetust meelekindluse eest. Kokkuvõttes tundub, et Reform kontrollib sotse päris korralikult.

Keskerakond panustab igas mõttes vanadele kaartidele. Tallinn on kindlalt peos. Siin saab teha igasugu ettevõtmisi, mis puudutavad ja erutavad kogu Eestit. Avamispidusid ja veidi skandaali. Lojaalne elektoraat läheb valima ja toob hääled raudselt koju. Kuid võimu võtmiseks sellest ilmselt jälle ei piisa.

IRL-i käitumine on paaniline. Üritatakse Reformile vastanduda, käiakse välja suuri ja tegelikult olulisi ideid (maksu- ja riigireform), kuid laia avalikkust need loodetud moel ei kõneta. Juhan Parts ja Jaak Aaviksoo teevad eri teemadel, mis suudavad, aga vähemalt seni mitte just silmapaistva eduga. Ja muidugi võib alati irooniliselt küsida, mida need, poisid, seal valitsuses tegid?

Olen nõus politoloog Tõnis Saartsiga, kes on öelnud, et uue erakonna jaoks on nišš olemas. Kuid praegu pole ükski neist näidanud vajalikku sädet, et tõsiseltvõetavalt viie protsendi künnist rünnata.

Reformierakonna tähtede seis näib niisiis vähemasti praegu igati soodus. Uuenenud nägudega ollakse üle saanud ka vahepeal välja paistnud võimuväsimusest ning valmistutakse edasi valitsema. Iseküsimus, kui hea oleks see Eestile.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email