Poliitikutel närvid läbi?

Valimised on lähedal ja tundub, et koht riigikogus on nii magus, et “konkurss” ühele kohale teeb poliitikute närvikavale väga palju halba. Suurem mürgel pääses valla Ligi-Ossinovski skandaalist, kus asi läks kontrolli alt täiesti välja ja paari ettevaatamatu sõna lendulaskmise tagajärjeks oli ministrivahetus.

Edasi läks lärmiks Andrus Ansipi asendusliikme tööleasumise pärast europarlamendis. Uskumatu oli selle juures välisminister Urmas Paeti käitumine, sest tema pika ministrikarjääri jooksul olime harjunud teda nägema rahuliku, asjaliku ja kindlameelse inimesena, kes oli isegi kõige raskemates olukordades otsustusvõimeline ega kaotanud närvi. Vähemalt kõrvaltvaatajale tundus nii.

Nüüd läks aga teisiti, kord otsustas Paet nii-, kord naapidi. Kas tema mitmekordse meelemuutuse taga oli ka mingi väline surve, selle üle võib vaid spekuleerida, midagi käegakatsutavat erakonna seest välja tulnud ei ole.

Väga põnevaks osutus aga Reformierakonna tuntud euroskeptiku Igor Gräzini reaktsioon, sellist kaotusevalu pole meil veel ükski tipp-poliitik avalikult välja elanud. Hala jätkus pea terveks nädalaks ja uusi väljaütlemisi endise välisministri aadressil lisandus iga hetkega. Väljendid, mis viisid Jürgen Ligi ministritoolilt, tundusid lausa meloodilised, võrreldes Gräzini sõnadega. Aga mis põhjusel euroskeptik nii suure hulga krokodillipisaraid avalikkuse ees valas? Kas oli teada, et järgmistel riigikogu valimistel pole mehel valimisnimekirjas enam mingit tõsisemat positsiooni loota ja seega kulunuks eurosaadiku tool marjaks ära? Kui see ka nii polnud, siis manas Gräzin vähemalt nüüd endale häda kaela.

Reformierakonnas on toimumas põlvkonnavahetus ja küllap teeb värske peaministrist erakonna esimees panuseid noorematele. Mis oleks igati loogiline, sest Keskerakonna kogemus hoida igal juhul kinni vanast on nende poliitikud viinud pikaks ajaks opositsiooni. Küllap reformarid seda olukorda vältida püüavadki.

Põhimõttelagedus kaubaks

Edasi järgnes välisministri vahetusest tingitud väljaütlemiste jada. Meedias surfates jäi minul küll mulje, et õblukese Keit Pentus-Rosimannuse saamine välisministriks toob meile kaela suure rahvusliku õnnetuse. Ja seda vaevalt napi kolme kuu jooksul, mis valitsusel veel töötada jäänud on. Eriliselt “tarku” mõtteteri tuli Keskerakonna aseesimehelt Kadri Simsonilt, kellel endal ministrikogemus küll puudub, kuid seda enam teadis ta, miks uus ministrikandidaat kohe kuidagi oma ametisse ei sobi. Pisut tagasihoidlikumaks jäid kommentaarid uue keskkonnaministri kandidaadi Mati Raidma kohta, ent vaoshoituse põhjuseks võib lugeda seda, et mees ei ole vist jõudnud oma lühikese poliitikukarjääri jooksul veel kellelegi ise pinda käia.

Mööda ei saa vaadata ka erakondadest väljavisatud või mõnda teise erakonda ülekaranud poliitikutest. Keskerakonnast välja heidetud Kalle Laaneti minek Reformierakonda tundub loogilisem kui näiteks Aivar Riisalu ülejooksmine IRL-i või Silver Meikari liitumine sotsidega. Esimesel puhul on tegemist maailmavaatelt lähedaste erakondadega, kuid teiste puhul ei mängi maailmavaade mingit rolli. Ilmselgelt on küsimus selles, kes neile valimisnimekirjas paremat kohta lubas.

Samasse kategooriasse kuulub ka Eerik-Niiles Krossi “krossijooks”, kus tundub, et maailmavaate peenrahaks vahetamine ei tekita mingit südamevalu. Mina ülejooksikute poolt kohe kindlasti ei hääleta, sest minu arvates ei ole põhimõttelagedate inimeste koht poliitikas. Seda tüüpi inimesed jätkavad ülekargamist ka siis, kui keegi taas kusagil priskema pakkumise teeb.

Justkui kõigest sellest veel vähe oleks, astus ämbrisse ka äsja poliitikasse tulnud kindral Ants Laaneots. Sõjamehena otsekohesusega harjunud kindral sai poliitmaastikul esimesed tuleristsed kohe pärast esimese “paugu” väljatulistamist.

Ka ise on võimalik loobuda

Selle peale ei tule ilmselt just väga paljud riigikogu või valitsuse töös osalenud inimesed. Reformierakonna kaudu suurde poliitikasse läinud Jaanus Tamkivi teatas aga ootamatult, et loobub tipp-poliitikas osalemast. Et tuleb Saaremaale tagasi ja otsib siin endale uue väljundi. Positiivne uudis igatahes, et keegi siia ka tagasi tulla igatseb. Eriti veel sellise kogemustepagasiga. Ükskõik, milliseid silte tema loobumisele külge püütakse kleepida, on mees ise öelnud, et ei taha enam pealinnas tööl käia.

Tuleb välja, et poliitikast saab lahkuda ka valimisi kaotamata. Meie riigis see just väga igapäevane nähtus ei ole. Meil domineerib pigem, et kui oma erakonnas soovitud positsiooni ei anta, karatakse kohe teise. Ja hakatakse sarjama neid, kellega eelnevalt on pikalt koostööd tehtud.

Kuid kõige pingelisem närveldamise periood on alles ees. Varsti ei tunne vend enam venda, sest igale toolile on kümneid pretendente. Mina soovitan kõigile neile, kelle närvid valimisteaegsetele pingetele vastu ei pea, samuti kaaluda suurest poliitikast lahkumist. Stressitaluvus on kindlasti üks neist omadustest, mis peaks olemas olema igal tipp-poliitikasse pürgijal.

Toivo Vaik
poliitikahuviline

Print Friendly, PDF & Email