Oleme ajale jalgu jäänud (1)

Pärast suvesinist taevast on pilverünkad vallutanud kõik. Vaid korraks näitas suvi veel oma nägu. Sügis sammub aga tuuleiilides, vihmasagarais ja kerge riidega on kõhe. Nii oledki juba tubasem ja mõttedki on tubased. Neid on nii palju ja nad ei anna rahu. Maailm teleritoas jutustab mitmeid süngeid lugusid, krooniks Viljandi koolitulistamine. See on nii sügav uudisejälg, et surub maani maha. Sa küsid ei tea mitmendat korda endalt: kust algab julmus, kust algavad kuriteod?
Kas 15 eluaastat on vähe või palju kuriteoks? Miks tulistaja ei kahetse? Kuidas suuta matta valu, mis on ületanud kauguste piirid?

Minu koolieas ei olnud õpilaste ja õpetajate vahel probleeme. Õpetaja kohal säras aupaiste. See tõi kooliellu palju ilusat. Olid mõned untsakamad koolipoisid, kes kaaslaste poolt üsna ruttu maha jahutati.

Kurjus kasvatab kurjust

Koolis ei suitsetatud, koolis ei kähmeldud, koolis ei peetud alkoholiga pidusid. Nii kohutavalt palju on koolielus ja üldse elus muutunud, kui võrrelda kaugeid aastaid tänasega. Meil räägitakse, et elu on edasi läinud, rohkem arenenud, et maailm oleks täiuslikum. Ma panen need mõtted kahtluse alla. Eetiliselt on maailm kurjem kui kunagi varem.

Kas arenenud maad sõdiksid? Lihtsalt pole seda arengusuunda, mis peataks sõjad. Meil ei ole ainult Lähis-Ida probleemid, meil on üle maailma üldse palju probleeme, olgu see siis ebolahirmus Aafrika või lõhestunud Ukraina. Me siin Eestiski elame sõjaohu hirmus. Ma ütleksin: emake Maa on haige! Ta hingab raskelt nagu astmaatik…

Mulle on lähedaseks saanud üks tuttav noor perekond. Kui mõtlen neile: kelle lapsed koolis õpivad ainut viitele, kelle pereelus valitseb harmoonia, siis on tunne nagu mingi uskumatu vaheldus – ka sellist on meil elus küllalt palju. Lapsed ei ole tunda saanud koolivägivalda, vanemad on mõlemad eeskujulikud töötajad.

Pärast Viljandi juhtumit helistas mulle üks sõbranna: “Kõigele vaatamata on elu ilus! Usu mind! Meedia lihtsalt võimendab tänapäeval kõike. Või mis sa arvad?”

Vastasin: “Jah, ma tunnen ka rohkem harmoonilisi perekondi, üldse harmoonilisi inimesi kui julmureid, kurjategijaid. Kuid ära unusta, et tilk tõrva meetünnis võib rikkuda mee maitse. Sest see tilk on suur-suur. Nii on elus palju just suurt vihkamist, lugematult kuritegusid, vargusi, narkomaaniat, vaeselt elavaid inimesi, katku, looduskatastroofe… Ei, asi pole meediapoolses võimendamises. Tegelikkuses võivad olukorrad olla veelgi katastroofilisemad, kui meieni kõik see jõuab.”

Kas minu tubased mõtted? Sõbranna ei vaielnudki enam vastu. On teada, et headus kasvatab headust… Aga kurjus kasvatab kurjust ka!

Tugevad on tänases koolis need õpilased, kes jäävad tublideks, ausateks, võimekateks.

Mõned aastad tagasi andis pedagoog Genadi Noa retsenseerida mulle ühe oma õpilase essee. Millest see jutustas? See oli mõtisklus poeet Ernst Ennost. Kirjutatud sellisel tasemel, et anna kas või kohe raamatuna välja. Tunnistasin: “Kui mul oleks nii palju raha, et seda noormeest toetada, siis võiks ta oma essee kohe raamatuna välja anda.”

Ravigem maa terveks

Olin üllatunud essee kõrgest tasemest, noormehe mõttemaailmast. Ütlesin tema pedagoogile: “Milleks küll tänapäeva õpilased on võimelised! Uskumatu. Aga ma pean uskuma.”

Nii lõi korraks kõikuma see mõte, et tänapäeva noored pole enam need, kes olid eelmises põlvkonnas, üle-eelmises põlvkonnas, rääkimata eelmisest sajandist, kui ellu sööstis 60-ndate aastate põlvkond oma suurte tegudega kirjanduses, kunstis, muusikas.

Ja see võrdlus ei anna mulle ikka rahu… Tubased mõtted.

Kas meie elus on rohkem kontraste kui kunagi varem? Arvan küll. Elu kulmineerub oma vastandlikkuses tugevamini. Äärmuslikkus on põhielement, mille ümber kurseerib karussell.

Noored teavad, mis on narkomaania, mis on suitsetamine, joomine, vargused, huligaanitsemised. Ei pea just iga päev jälgima elu musta poolt, et mõista: see emake Maa tuleb terveks ravida! Ja mida varem me seda globaalselt teeme, seda usutavam on, et ravime Maa terveks.

Kas siis sellega ei tegeldagi? Tegeletakse küll, kuid elu surub oma negatiivsusega nii tugevasti peale, et oleme ajale jalgu jäänud. Jah, teisiti ei saa hinnata olukorda, kus nooruk tulistab oma õpetajat.

Enda Naaber
kirjaneitsi

Print Friendly, PDF & Email