Mängult on päriselt (6)

Esmaspäeval tulistas Paalalinna kooli 15-aastane õpilane tunnis surnuks oma õpetaja. Lugedes seda teadet, oli esimene küsimus: kas see on õppus või tõsi? Mõned päevad tagasi ei oleks keegi uskunud, et see, mis on toimunud seniajani mujal maailmas, kusagil kaugel, saab tegelikkuseks ka meil. Ei ole enam mängult, vaid on päriselt.

Koolitulistamise ajalugu sai alguse juba 18. sajandi keskpaiku. Varaseim teada olev koolitulistamine toimus USA-s 1764. aastal, kui Pennsylvania osariigis asuvas Greencastle’i alevikus sisenesid neli meest kooli territooriumile, tulistasid õpetajat ja üheksat või kümmet õpilast, kellest vaid kolm jäi ellu. Tavaliselt ongi koolitulistamist põhiliselt seostatud USA-ga. Tänaseks on see aga saanud reaalsuseks ka Eestis.

Vägivald kui igapäevase elu osa

Kuidas on võimalik, et sellised asjad juhtuvad? Motiive on erinevaid: tagakiusamine koolis, viha, õnnetu armastus, meedia mõju jne. Koolitulistajad on tavaliselt meessoost, ühiskonnas pettunud noorukid, kellel on militaarsed huvid.

Tänapäeval, mil uudiste tõmbenumbrid on vägivald, viha ja surm, pole ime, et see muutub igapäevase elu osaks, me harjume sellega ja muutume ükskõikseks.

Sisestades Youtube’i otsingusõna “school shooting”, saab umbes 1 290 000 tulemust. On, kust ja millest eeskuju võtta. Samas, 1764. aastal ei olnud veel arvutimänge ega meedia mõju. Järelikult ei saa need olla põhilised ajendid kuritööks.

Peamine on ikkagi katkine inimhing oma lahenduseta jäänud probleemidega, sest keegi pole märganud ega hoolinud.

Olematuks seda juhtumit teha enam ei saa. Ka seda me ei tea, mis meid tulevikus ootab. Inimese mõtteid on raske ette aimata, sestap ei tuleks tegeleda juhtumi ja tagajärjega (millest on meedias väga palju juttu olnud), vaid ennetustööga.

Olen varem lehtedes kirjutanud koolivägivallast. Vähem on räägitud perevägivallast ja selle kahjust lastele.

Vägivallaks peetakse ka seda, kui laps on täiskasvanute vahelise vägivalla tunnistajaks kodus või mujal. Lapsed, kes on sunnitud vägivalda pealt vaatama, on kaudselt täiskasvanutega toimuva füüsilise vägivalla ohvrid. Kujuneb harjumus eluks pideva vägivalla õhkkonnas, aga ka arusaam, et füüsilise vägivalla abil on võimalik ennast maksma panna. Siit tekivad eeldused vägivaldseks käitumiseks ka täiskasvanuna.

Mida saab kool teha selleks, et ei korduks see, mis juhtus Viljandis? Kõige olulisem on, et me märkaksime last ja hooliksime sellest, mida ta tunneb. Probleemne käitumine on sümptom, mis annab märku lapse rahuldamata vajadustest. Laps, kes käitub halvasti, on alati laps, kes tunneb end ebakindlalt, kes on õnnetu.

Läinud aastal käivitus meie koolis projekt “Kiusamisest vaba lasteaed ja kool”. See annab võimaluse teha süsteemset tööd selle nimel, et lapsed õpiksid konflikte lahendama ja üksteisest lugu pidama.

Selle projekti väärtusmõisted on austus, hoolivus, julgus ja sallivus. Vahetevahel tundub mulle, et nii õpetajad kui ka lapsevanemad keskenduvad tihti õppimisele ja hinnetele ning unustavad, kui olulised on elus ka teised asjad.

Kuidas sul täna läks?

Kui laps saab otsa ette “sildi”, kui loll ta ühes või teises aines on, ning see on ainuke asi, mis määrab õpetaja silmis tema isiksuse, siis on asjad väga viltu. Selle kaudu ei õpi laps austama, hoolima ega sallima.

Ka vanem võiks selle asemel, et lapse käest küsida: “Mis hinde sa täna said?”, küsida hoopis: “Kuidas sul koolis läks, kuidas sa ennast tunned?”

Täiskasvanud on lastele eeskujuks. Kui tahame laste käitumist muuta, peame alustama iseendast – märkama, hoolima, sallima, uskuma lapsesse ja tema arenguvõimesse. Me ei saa pärast Paalalinna kooli juhtumit panna iga inimese kõrvale seisma politseinikku, kuid me saame iseennast muutes muuta ka ühiskonda sõbralikumaks ja turvalisemaks.

Neljas väärtus, julgus, tähendab aga seda, et me julgeme sekkuda, kui kellelegi liiga tehakse, olla julge ja hea sõber, kes soovib ja on valmis tegutsema ebaõigluse vastu. Kõiki neid nelja väärtust saame lapses arendada meie, täiskasvanud.

Kui ühiskonnas on hoiak tähele panna enda ümber toimuvat ja ohumärkidest teada anda, siis on võimalik ka piisavalt vara sekkuda ja raskeid tagajärgi ära hoida.
Kindlasti tuleb aga ka lapsi kutsuda üles tähelepanelikkusele teiste laste käitumise suhtes – kui seal esineb kõrvalekaldeid tavapärasest, peab sellest teavitama täiskasvanut. Sest see ei ole ju oht ainult teistele, vaid igaühele meist.

Armsad lapsevanemad! Leidke oma laste jaoks aega, vaadake, millega nad tegelevad ja mis toimub nende mõtetes. Kui meie lapsed istuvad tänapäeval rohkem arvutis kui kunagi varem, siis tuleb meilgi sinna keskkonda ümber kolida. Kui me ei leia hoiatavaid märke lapse igapäevases käitumises, ehk leiame midagi hoiatavat sealt.

Ennetusest võib lõputult rääkida, kuid minu meelest ei ole seda kunagi küll. Tehtut enam muuta ei saa, me peame võtma seda kui õppetundi ja edasi elama. Peame tegema üheskoos kõik selleks, et traagiline sündmus ei korduks.

Kaja Puck
Kuressaare gümnaasiumi psühholoog

Print Friendly, PDF & Email