Ajakaja: Kuningat tunned kõnepruugist (6)

Läbi ajaloo keerdkäikude on keel, kõnepruuk ja sõnaseadmise oskus (kunst) olnud märk, millest tuntakse inimese päritolu. Vahel isegi rohkem, täpselt saadakse öeldakse ära inimese haridus ja koolidki (Oxford english etc).

Kuigi me näiliselt kõneleme ju kõik enam-vähem ühtmoodi, vahel viisakalt, vahelt väikeste vandesõnade või ka roppustega – inimesed ju – , reedab keelekasutus siiski meie positsiooni ja klassikuuluvuse.

Mitmedki kuninglikesse peredesse sattunud keskklassi inimesed on pidanud läbima nii etiketi kui ka sobiliku avaliku eneseväljenduse jaoks esinemiskoolitusi, korrektsest hääldusest ja avaliku kõnepruugi esteetikast rääkimata.

Eestis on viimastel aastatel hakanud aga arenema avalik retooriline matslus. Ja seda mitte tavaliste töö- või maainimeste seas, keda võiks päritolu järgi ju üritada matsideks liigitada, kui asjale ajaloolisest küljest läheneda. Verbaalne matslus on hoopiski levima hakanud nende seas, kes end eesti eliidiks peavad ja kes seda oma ameti järgi ka on.

Oleme ennast mänginud vastuolulisse olukorda. Ühest küljest tahaks nagu olla kultuurrahvas, koolis on õpetajad näinud hullu vaeva, et õpetada meile viisakat ja kultuurset eneseväljendust, kuid praktikas kisub asi üha sagedamini kiiva.

Avalikus ruumis sõnadega lahmiv riigitegelane ei ole enam haruldane erand, vaid tundub Eesti riigi kultuuri ja esteetika standardiks kujunevat. Argumendiks selle juures on olnud, et ta rääkis ju tõtt või et ta ütleb otse välja või et tal on õigus sõnavabadusele jne, jne.

Poliitika on mäng elitaarsel teatrilaval, rollid olete te kõik, kes te olete sinna parnassile roninud, endale võtnud, alates presidendist kuni ministriteni välja.

Teie töö on riigile tähtis, kuid teie kõnepruuk ja eneseväljendus on lakmuspaber, mis kõneleb riigi intelligentsusest ja valikust kuuluda kas haritud kõrgklassi kultuuriga riikide hulka või jääda robustsete avalike kraaksujate punti. Keda ju muuseas meie naaberriikide eliidi hulgast ka leida võib. Valik on teie, härrad ja prouad.

Kuid võiks ju siiski proovida avaliku ruumi esteetika pärast natuke rohkem muretseda kui oma võimu pärast. Ja väheke mõelda, missuguse kultuuriruumi sõnakultuur on siis see meie Eesti oma. Kas on see meie oma siis kuninglik või labane matslik sõnakultuur?

Print Friendly, PDF & Email