Üleriigiline naisepeksjate register? Miks ka mitte! (12)

Perevägivallast olen kirjutanud aastate jooksul mitu korda, sest see on mulle isiklikel põhjustel oluline teema. Olen saanud suurt vastukaja, arvamusi on seinast seina. Kirjutavad võõrad naised, aga ka mu oma tuttavad ja töökaaslased, kes tahavad oma looga “kapist välja tulla”.

Paraku tuleb ka sõimukirju: “Ah sina, lits, julged väita, et kõik mehed on sead!” (Ma pole üheski oma arvamuses sellist üldistust teinud.) Mõned väljendavad imestust, miks keegi tahab oma pere siseasju avalikustada. Olen aga veendunud, et perevägivallast peab rääkima. See teema vajab julgeid teerajajaid, et teisedki ohvrid söandaksid suu lahti teha.

ETV saate “Pealtnägija” lõigule, mis rääkis seltskonnakaunitar Triin Tulevi pealtnäha magusa elu kohutavast pahupoolest, järgnes jahmatus. Tõesti, perevägivald polegi ainult asotsiaalide probleem? Paljud ju arvavad, et n-ö korralikes peredes seda ei juhtu, vaid asi käib laias laastus nii: Jüri ja Mari joovad end purju, hakkavad sõnelema ja siis virutab Jüri Marile taburetiga vastu pead. Selle eelarvamuse pärast ei julgegi ohvrid rääkida. Kui tunnistan, et mees peksab mind, mis minust siis arvatakse? Äkki hakatakse mulle viltu vaatama?

Loodan, et mida rohkem perevägivalla üle arutletakse, seda kiiremini muutub suhtumine meestesse, kes sõnade asemel rusikaid kasutavad. Olen olnud tunnistajaks ka meeste ringkaitsele. Kui lehetoimetuses ühe nimeka naisepeksja juhtumit arutati, teatas meestoimetaja, et mees ei löövat naist asjata, vaid tangot tantsitavat kahekesi. Ühes asutuses töötas naisepeksja kõrvuti oma elukaaslasega, kes tuli hommikul siniseks pekstuna tööle. Kui naine kurtis, et ta ei suuda vägivaldse mehega enam ühes ruumis viibida, soovitasid meesülemused tal lahkumisavaldus lauale panna.

See pole kõrtsikaklus

Aga miks mees ikkagi nii teeb? Kuidas ta vägivaldseks muutub? “Pealtnägija” pühendas jätkuloo peksjatele, kes oma tegusid põhjendasid. Oleksin võinud peast vuristada, mida mehed vabanduseks toovad: töö-stress, ühiskonna ja naiste kõrged nõudmised. Kurnatud mehe hinge ladestub jõuetu viha, mida ei jõua enam tagasi hoida… Väärib mainimist, et ükski naisepeksjatest ei julgenud kaamera ees oma nägu näidata. Naist lüües oled mees nagu metsapull, aga oma tegu õigustades argpüks?

Imelik, tavaliselt ei saa kurjategijad meedias võimalust end õigustada. Kuidas kõlaks: “Palk on närune, aga ühiskond aina survestab mind, nii tuligi mõte panka röövida. Kuna teller jäi ette ja viha vajas väljaelamist, siis lõin ka tema maha. Muidu olen ju täitsa tore inimene.”

Ma ei mõista, miks karistatakse naisepeksjaid tingimisi või lastakse politseist koju noomitusega? Tean omast käest, et perevägivalla mõju ei tähenda ainult paari sinikat, mis peagi paranevad. Mõju ulatub põlvkondade taha ning seepärast vääriks pereringis peksmine kõrgemat karistust kui suvaline kõrtsikaklus, mille tagajärg ohvri jaoks piirdub ehk tõesti ainult ihuhaavade lakkumisega.

Naisest enamgi võib kannatada tema laps. Võib-olla ei loo turvatundeta üles kasvanud laps sisimas pesitseva ettevaatlikkuse ja usaldamatuse tõttu üldse peret? Või on ta peksu tunnistajaks olles psüühiliselt kahjustunud? Kas riik tõesti ei taha sellist kahju tõhusamalt ennetada? Või on tagajärgedega tegeleda odavam kui naisepeksja kiiresti ja korralikult vastutusele võtta? Tugi ja abi peab tulema riigilt, sest kogukond reeglina ei aita.

Mul on olnud vahetu kokkupuude perevägivallaga ja olen näinud kõike sellega kaasnevat. Võõrasisa peksis jõhkralt mu ema. Nagu enamik naisepeksjaid, levitas temagi ümbruskonnas kuulujutte ja laimas oma naist. Naine olevat räpane, õela suuvärgiga, logelevat päevad läbi sohval ega valmistavat end tööl hingetuks rapsivale mehele õhtusöökigi. Koju tulles saavat vaeseke hõrgutava roa asemel panniga vastu pead. Mina teenisin keretäie välja sellega, et olin laisk ja sõnakuulmatu. Võõrasisa viljeldud mainekujundus õnnestus nii hästi, et meile ei saanud kunagi osaks muud peale parastamise. Leiti, et vaene mehike kannatab niigi, las ta siis annab ülekäte läinud naisperele õpetust.

Ajakirjanikutöös perevägivallaga kokku puutudes olen aru saanud, et selline laim pole midagi erakordset. Naisepeksjad töötavad usinalt selle nimel, et kui koduseinte vahel toimuv peakski avalikuks tulema, kalduks kaastunne nende poolele.

Tulemus on loogiline: naine ei julgegi kurta. Ta on igal tasandil mutta tambitud, läbi pekstud ja ka jutuveskites inimrämpsuks jahvatatud.

Miks minu võõrasisa vägivaldseks muutus? Ma ei oska öelda. Väidan, et me ei provotseerinud teda kunagi teadlikult. Arvan, et tegemist oli mingi lapsepõlvetraumaga. Naisepeksjate ühine joon kipub olema ääretult madal enesehinnang ja sellega kaasnev haiglane armukadedus. Mu oletuse kohaselt arvavad need mehed, et neist endast naise kinnihoidmiseks ei piisa – nad pole piisavalt ilusad, rikkad, targad ega vaimukad. Seepärast lisavadki nad suhtesse hirmufaktori. Kuna mu ema oli võõrasisale viies abikaasa, pidi järelikult midagi viltu minema ka mehe eelmiste kooseludega, nii et üleöö ei juhtunud midagi.

Naisepeksjate register?

Võib-olla tegi mu ema vea, et lubas mehe oma katuse alla ainult pärast paar kuud kestnud tutvust. Uue kooselu alguses oskavad kõik natuke teatrit teha ja oma fassaadi läikivana hoida, aga kui see mõraneb, on juba hilja. Naisepeksjat üle läve kupatada on väga raske. Raske on ka naisel lahkuda, kui mees ähvardab teda ja ta last tappa. Et perevägivalla all ei mõelda üldiselt kerget laksu vastu põske, vaid siniseks muljutud jäsemeid ja sissepekstud ribisid, siis pole naisel mingit alust loota, et mees oma ähvardust täide ei vii. Politseistatistika kinnitab, et mõnedki teevad, mida on lubanud.

Politseisse pöördumisel pole samuti mõtet. Esiteks kaasnevad siingi ähvardused: kui kaebad, tunned oma nahal, kui valesti sa tegid. Meest ju üksnes kaebuse peale vangi ei panda. Ta jääb koju ja säilitab võimu naise üle. Kui juhtubki ime ja ta pannakse vangi, siis naeruväärselt lühikeseks ajaks või tingimisi. Naiste varjupaiku kõigis piirkondades ei ole ning kooliealiste laste ja töö kõrvalt ei ole lihtne ümber kolida. Selline olukord teeb jõuetuks. Pealtnäha annab seadus naisele õiguse paluda endale kaitset ja mehele karistust, aga sellega kaasnevad riskid on paraku suuremad kui abi ise.

Mida ette võtta? Kui hiljuti Postimehe veebis perevägivallast arvamusloo avaldasin, andis tagasisidet naine, kelle jõhkardist mees olevat peale tema peksnud ka kõiki eelmisi elukaaslasi. Ta tegi ettepaneku: miks ei võiks koostada üleriigilist naisepeksjate registrit, kust naised saaksid hõlpsalt kontrollida, ega äsjakohatud sarmikal printsil valgustkartvat ajalugu ole. Muidugi on mõte naiivne ja seadus ei lubaks sellist häbiposti. Aga jäin mõtlema: kui mees on oma teo eest kohtulikult karistatud ehk tema süü peksjana on tõendamist leidnud, kas siis sel juhul ei tohiks teda häbinimistusse kanda? Mingil viisil peavad naised kaitset ju leidma.

Katrin Pauts
ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email