Lugeja kiri: Erakordne näitus ja mälestused möödunust

Kunstinäitus “Saaremaa valss” kunstistuudios on erakordne sõjajärgse ja nõukogudeaegse olustiku kujutamine Saaremaal, mis oli keelutsoon, kuhu sai mujalt tulla propuskiga.

Meil kõigil on mineviku pitser. Pole ühtset maailmapilti. Kunst, emotsioonid aitavad seda luua, et elada targalt nii indiviidi tasandil kui ka ühiskonnana.

Kutsun kõiki seda näitust külastama ning ka oma mälestusi-arvamusi sellest ajast jagama ja muuseumikogusid täiendama.

Toon oma mälestustest paar näidet.

Töötasin geograafiaõpetajana Kaarma koolis. Sõitsin liinibussiga Kaarmalt linna. Bussis oli hulk sõdureid, kes olid kolhoosis tööl olnud. Hakkasin neile rääkima Kaarma kirikust, maalinnast jne. Istusid vaikselt ja kuulasid huviga.

Järgmisel hommikul sõitsin lennukiga Tallinna. Lennuväljal passikontrollis piirivalvur minu passi vaadata ei tahtnud, ütles: “Palun, prohodite.” Küsisin, miks ta minu passi ei vaata. Vastas: “Te olite ju see, kes meile rääkis.”

Teine juhus. Minu õde lõpetas ülikooli, oli määratud õpetajaks Lihulasse. Sõitsin Saaremaalt temaga koos sinna. Selgus, et on veel koolivaheaeg, tulgu augusti lõpus. Kuhu minna? Tagasi Saaremaale. Aga õde oli end Saaremaalt välja registreerinud. Piirivalve ei lase tagasi. Kohal oli aga ka mingi kõrgem piirivalveülemus. Seisin teisel pool väravat ja ütlesin õele: “Ootame, kuni kõik on läbi läinud, siis laseb läbi.”

Siis see kõrgem ülemus küsis: “Mis te ootate, ei saa läbi.” Ma ei tea, mis rahvusest ta oli, kas taipas mu hääletoonist, mida rääkisin, aga kui kõik olid läinud, ütles: “Minge.”

Kõik oleneb inimesest, tema suhtumisest teistesse, inimlikkusest. See püsib ajast aega, ükskõik, missugused on seadused ja riigid. Selles on oma tähendus kunstil. Ja “Saaremaa valsi” püsimisel.

Urve Kirss