Viikingiaja algus Saaremaal: Kas inimesi ohverdati? (1)

Foto: Irina Mägi

Foto: Irina Mägi

Tõnijalt leitud pühamud annavad eestlaste muinasusundist mõneti teistlaadse pildi, kui seni oletatud. Esiteks, need on konkreetsed rajatised, mille püstitamiseks on rohkesti vaeva nähtud. Seega ei vasta tõele, et muinaseestlaste riitused toimusid üksnes looduslikes kohtades või kalmetel. 

Kuigi ka Saunamäe viikingiaegsest osast leiti matus, oli see selgelt teisejärgulise ja pühamu rajamise ajal juba antikvaarse tähendusega, Tuulingumäe pühamus puudusid aga matused üldse. Teiseks, mõlemad pühamud on võrdlemisi väikesed, parimalgi juhul mahtusid neis üheaegselt toimetama vaid üksikud, ilmselt selleks seatud inimesed. See viib mõtted võimalusele, et teadjameeste ja -naiste roll võis ühiskonnas olla suurem, kui seni arvatud. Kas need preestrid-šamaanid olid ühtlasi ilmalikud võimukandjad, talude ja külade juhid või oli tegu omaette inimrühmaga, pole teada. Igal juhul on täheldatav usuliste tõekspidamiste ilmselge järjepidevus varasemast – pühamud on rajatud otse selliste kalmete peale või kõrvale, mis olid juba tollaste inimeste jaoks iidsed.

Arvatavalt 7. sajandist alguse saanud individuaalsuse rõhutamine matmiskommetes, mis käis tõenäoliselt käsikäes sõjameeste osatähtsuse kasvu ja Skandinaavia mõjudega, avaldus ka Tõnija pühamutes. Veelgi enam, viimastel aastakümnetel on mõnevõrra sarnaseid kividest püstitatud pühakohti kaevatud ka Kesk-Rootsi rannikul, aladel, kus on läbi eri ajastute olnud tihedad sidemed Läänemere idakaldaga. Sarnaselt Saaremaalt leitutega puuduvad neiski selged ohverdused, näiteks väärismetallist esemed, see-eest on aga jälgi rohkest keraamikast. Millised rituaalid neis kohtades toimusid ning kas needki võisid mere eri kallastel üksteisele sarnaneda, võib mõistagi üksnes oletada.

Marika Mägi (fotol)

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email