Paks udu Väinamere parvlaevaliikluses (13)

Juba mõned aastad oleme harjunud mõnusa ja igaühele sobiva parvlaevateenindusega. Nii harjunud, et ajad, mil sõitsid praamid nimega Sõprus ja Severodvinsk, on kusagil ajusopis tuhmi mälestusena vaid vanemaealistel.

Mandril koolis käijana mäletan Tehumardi tulekut. Saaremaa poisid, kes olid selle laevaga sõita saanud, tundsid end teiste ees kuidagi tähtsamana. Igal viisil kiideti uue laeva võimsust ja mugavust. Praegu paneb see kõik aga muigama, võrreldes sellega, millist teenust meile nüüd pakutakse.

Mäletan Regula esimest pidulikku meresõitu kutsutud külalistele. See laev tundus tol reisil olijatele niisugune, mis pidi meid sõna otseses mõttes maailmatasemele viima. Tasapisi hakkasid kaduma kaidel seni kogunenud autode järjekorrad. Üliharvaks jäid juhtumid, et keegi pidi ööseks “kaivalvuriks” jääma.

Olen sageli mõelnud sellest, kui palju aega oma elust olen pidanud veetma sadamates siin- või sealpool Suurt väina. Kui tollased tunnid ja päevad kokku liita, siis tundub, et küllap saab seda aega mõõta vist mõne aastaga. Mis siis veel rääkida nn pika laine autojuhtidest, kelle töö oligi edasi-tagasi mandri vahet sõitmine. Iga väiksemgi tuul valest suunast pani laevad seisma.

Küllap meil, mandri vahet sõitjatel, on kõigil meeles, kuidas algas viimane suurprojekt. Riik pani raha sadamatesse, eraettevõtja laevadesse. Ka uus piletimüügisüsteem ja selle automaatika võimaldasid laevale sõitmise aega planeerida lausa minutilise täpsusega. Tühi kai pärast laeva väljumist muutus igapäevaseks nähtuseks isegi tippaegadel. Laevapere pingutas ja minutite täpsusega paika pandud graafikud pidasid isegi jaanipäeval ja Saaremaa ralli toimumise ajal.

Selge on see, et parim hind kujuneb konkurentsitingimustes. Kõik me soovime ju saada võimalikult kvaliteetset ja seejuures odavat teenust. Selleks ongi välja mõeldud tähtajalised lepingud ja aeg-ajalt toimuvad konkursid-hanked.

See aga, mis toimub praegu meie riigis seoses saartevahelise laevaühendusega, ületab igasugused inimtaluvuse piirid. Kolmnurk – vaid kaks pakkujat ja majandusministeerium otsustaja rollis – on asjad nii segaseks ajanud, et meediast ei taha neid lugusid enam lugedagi. Saarlasena oleme kõik huvitatud, et laevad sõidaksid ka kahe aasta pärast, ettevõtjatele on esmatähtis, et tooraine tuleks ja kaup läheks ka 1. oktoobril 2016.

Tänaseks on pilt juba nii segane, et saada sotti, kellel õigus on, tundub üsna lootusetu. Vaidlus käib vaidluse otsa, igaühel on oma tõde. Keda või mida uskuda, tundub olevat võimatu välja selgitada.

Üks on selge: ärimees ajab äri ja ta püüab seda teha kõige kasumlikumal viisil.

Et mistahes teenuse osutamine riigi raha kaasates oleks läbipaistev ja õiglane, selleks on seaduseandja välja mõelnud hulga õigusakte ja riik pannud ametisse riigikontrolli. Ministeeriumides töötab hordide kaupa audiitoreid ja juriste. Oleme juba paarkümmend aastat kuulnud, et riigi raha kasutamine pole läbipaistev, ent mitte keegi pole suutnud tõmmata kriipsu alla reale, mis on ebaseaduslik. Mis imeteaduse siis eraettevõtja leiutanud on, et sellest mitte ükski asjapulk läbi ei näri?

Mina ei tea, kummale poolele õigus jääb, kuigi loen huviga kõike, mis meedias sel teemal üllitatud on. Ma ei peagi teadma, sellepärast, et meil on hunnik kõrgepalgalisi riigitegelasi, kellele me oma taskust maksame. Et nemad seisaksid selle eest, et saaksime soodsaid teenuseid. Nüüd on asi niikaugel, et üks ministeerium vaidleb teisega, kindel on ka see, et ees seisab hunnik kohtuprotsesse.

Kui kaugele see võimalike uute laevade ehitamise võib lükata, on teadmata. Kas lugu lõpeb nii, et kõik läheb samamoodi edasi? Riik kirub vedajat, reisija kiidab aga suurepärast teenust. Ja niimoodi taas kõik see kümme järgmist aastat.

Minu meelest tuleks hakata võõrtööliste sissetoomise kõrval mõtlema ka sellele, et äkki peaks sisse vedama ka ministreid ja muid tähtsaid riigitegelasi. Kui juba ministeerium paneb riigihankega väidetavalt puusse, mida siis veel nõuda ühelt 600 elanikuga valla valitsuselt, keda süüdistatakse riigihangete seaduse rikkumises? Kui võrrelda nende ametiasutuste töötajate arvu ja kompetentsi, siis miks on tulemus sama? Praegu nõuab riik Lümanda vallalt tagasi raha, väites, et tegutsetud on asjatundmatult, ehkki ehitis on valmis ja sellele suurt midagi ette heita pole. Millise paralleeli võiks praegu toimuvaga tõmmata? Kes peaks kellele maksma siis, kui kõik nässu läheb?

Panen valijatele südamele, et üsna pea on võimalus saata kõik asjatundmatud poliitikud tööjõuturule. Sinna, kus palja jutuga enam sentigi ei teeni.

Toivo Vaik
sagedane parvlaevareisija

Print Friendly, PDF & Email