Tihtipeale tuleb ajakirjanikel tegeleda lugudega, mille puhul on keeruline aimata, kellel on õigus ja kellel mitte. Õnneks pole ajakirjanikud kohtunikud, kuid sellest hoolimata on neil suur vastutus inimeste ees, kellest nad kirjutavad.
Enamasti ei saa seetõttu kuidagi leppida, et sõna saab vaid üks pool. Olgu juhtum milline tahes, peab ajakirjanik üles otsima ka need, keda “seitsmes surmapatus” süüdistatakse. Mõnikord tuleb välja, et sellised lood polegi nii mustvalged ega selged, kui esialgu võis arvata.
Nii on ka tõutäkk Katerise lugu täis konkse ja käänakuid. Ühelt poolt on hobusel täiesti silmnähtav vigastus. On ka omanik, kes väidab, et tema looma pole piisavalt toidetud.
Samas ütleb hobuse eest hoolt kandnud isik, et looma on ravitud ja olukorrast ka omanikku teavitatud. Lisaks leidub hulk asjaosalisi, kes on oma seisukoha kujundanud vaid piltide ja teiste inimeste juttude põhjal.
Kuigi esmapilgul võib arusaamatuks jääda, miks siis üldse kirjutada, kui selge lahendus puudub, peitub just nendes konfliktsetes lugudes pea igaühe jaoks oma iva. Kas lugu räägib sellest, et ükski heategu ei jää karistuseta, või hoopis sellest, et isegi siis, kui armastus loomade vastu on suur, ei tasu endale võtta üleliigseid kohustusi, mille täitmine üle jõu käib?
See on juba paljuski lugeja otsustada. On ju üks 20. sajandi suuri mõtlejaid Roland Bartheski väitnud, et kirjutiste tähendus sõltub paljuski lugejast.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Väga tore ja ilmekas anonüümne arvamusavaldus.
Kirjutis näitab ilmekalt, et suhtekorraldajad tuleb ajakijandusest (ajakirjanikest) võimalikult lahus hoida aga Eestis on just asjad vastupidi:
”…
Miks siis nii on läinud? Minu parima arusaama kohaselt on probleem klassikalise ajakirjanduse nõrgenemises ja suhtekorralduse kui uue majandusharu kiires tugevnemises. Asjaolu, et Tartu Ülikoolis õpetatakse ajakirjandust ja suhtekorraldust samas instituudis, kõneleb juba iseenda eest. Klassikaline trükiajakirjandus ja ringhääling on täna majanduslikult keerulises olukorras. Seda mitte üksnes Eestis. Tehnoloogia areng ja ebaõnnestunud ärimudelid on Eestis ajalehtede ja ringhäälingujaamade majanduslikku olukorda nõrgestanud. Meedias, erinevalt eelmise sajandi 90-ndatest aastatest, ei liigu enam piisavalt raha tipptasemel tegijate palkamiseks. Küll aga liigub raha suhtekorraldajate ringis. Kui veel kümme aastat tagasi pidid suhtekorraldajad mängima ajakirjanduse ja tema aastakümnetega omaks võetud eetikareeglite järgi, siis täna kehtestavad reegleid suhtekorraldajad. Naiivne oleks arvata, et poliitilised erakonnad ja rühmitused, aga ka mitmed valitusasutused ei kasutaks täna suhtekorraldajate teenuseid. Siinjuures tuleb meeles pidada, et teenete eest ei pea alati tasuma rahas, tasuda võib ka mõjuvõimuga.
…”
Ülalpool on lõik ”ühe inimese kõnest” Riigikogule. Kellest jutt, seda ma ei kirjuta — 2+2=4, olenemata sellest, kas seda ütleb ”poetagune filosoof” või ”paberitega” filosoofiadoktor!