Kui õige korraldaks Saaremaal referendumi (4)

Kui õige korraldaks Saaremaal referendumiReferendumi võiks korraldada küll, kui asjaga tõsiselt pihta hakata. Samalaadse nagu mõni aeg tagasi toimus Šotimaal. Asjalugu on ju sedasi, et vaevalt on saarlased kohaliku elu-olu edendamise loova mõttega avalikkuse ette tulla jõudnud, teemat pisut arendanud, kui seda hakatakse otsemaid mitmelt poolt materdama, maha tampima.

Asjakohaseid näiteid on rohkesti. Aastate kaupa on tänitajatel hambus olnud ja on jätkuvalt ragistada Suure väina laevaühendus, meritsi ühenduse pidamine Hiiumaaga. Uuringuid on rohkesti tehtud, suuri summasid kulutatud – tolku ei midagi. Sest iga kord on tuldud otsusele, et Saaremaa ja mandri vahel ühenduse pidamiseks ei kõlba tunnel ega sild. Kõige selle tühiaskeldamise juures on vahet pidamata kestnud näägutamine saartevahelise laevaühenduse kallal: et oleks kasulik ja kasumlik, kui see kuuluks Eesti riigile. Siinkohal on paslik meelde tuletada niigi teada tõsiasja, et Estonian Air kuulub Eesti riigile. Ent miks, mis põhjusel asjad ei laabu, vaatamata sellele, et on kulutatud ja kulutatakse hiigelsummasid? Lennuühendus Kuressaarega pole just kiita, kui väljenduda tagasihoidlikult.

Huntidel inimestest suurem võim

Teadupärast pole Eesti riigil enam kaubalaevu. Ei ühtegi, nagu meedia vahendusel on teada antud. Kuna Eesti on väidetavalt mereriik, siis võinuksid laevad ju olla. Kuna ei ole, siis tähendab see seda, et asja on aetud ja aetakse käpardlikult. Igat masti jobujuhanid ei tule asja korraldamisega toime. Küllalt sageli ollakse üksnes saama peal väljas. Seda igal tasandil. Ning toimub üks lõputu üksteisele ärapanemine, inetu nägelemine.

Aina lajatavad saarlastele kaela käsud-keelud-korraldused Tallinnast. Ega saarlastel endil otsustamisõigust suurt ole, üksnes õigus alandlikult kuuletuda.

Nii mõnigi kord näikse, toetudes argielu näidetele, et huntidel on Saaremaal suurem voli kui inimestel. Kui kiskjad tahavad, murravad nad maha viimasegi utetalle.

Etteheiteid tehakse, lausa süüdistusi esitatakse aga lammaste omanikule – miks pole karja hoolsamalt valvatud, tagamaks sõraliste julgeolekut.

Läbi aegade on ikka olnud nõnda, et mingi katsumus või mitu katsumust korraga on saarlastel alati olnud. Kui hetkeks põgusalt meelde tuletada, siis läinud sajandi keskpaiku Saaremaal hunte ei olnud. Kui mõni üksik ehk oligi, siis oli see võsas vaikselt varjul ja arglikult hirmul.

Kiskjaid ei olnud, ent see-eest olid pilusilmalised “kilimandaad”, ehitajad, kes rajasid raudteed ja olid kohalikele inimestele tõeline Egiptuse nuhtlus. Kui saarlastel olnuks sellal valikuvõimalus, kas kilid või hundid, oleks poolehoid kindla peale huntide poole kaldunud.

Las murravad mõne lamba või mitu-setu lammast, kuid inimesi poleks kiskjad puutunud. Kilisid nähes tunti aga alati ja igal juhul hirmu. Enamgi – lausa õõva. Ahistust ja ängi kogeti ühtviisi nii kodus kui ka väljas olles, niihästi päeva ajal kui ka ööpimeduses.

Teadagi on ilmasündmused vahetpidamatus muutumises, mis tähendab, et käes on uued katsumused, uued hirmud. Et eesti rahvas aina edasi närveldaks, selle eest on kantud ja kantakse igapidi hoolt. Seda kõige tõelisemas tähenduses, kui tuletada meelde hiljutisi action- sündmusi Eesti idapiiril, kus Eesti riigi kodanik üle väidetava piiri Vene poolele talutati. Väidetava seepärast, et TV-s näidatu põhjal on tegemist soisevõitu rapikuga. Sestap võiks seda paika tingimisi pidada metsavendade peidurajaks, kuid mitte riigipiiriks.

Jah, sedapuhku leidis vahejuhtum aset Eesti idapiiril, kuid kus on tagatis, et järgmine kord ei tulda näiteks saarlaste valvsust ja valmisolekut testima? See on võtmeküsimus.

Saaremaa on kaitseta!

Ent mis juhtub juhul, kui mingil moel on Balti merele sattunud seilama Somaalia piraadid, kui nad just nagu muuseas on sattunud Sõrvemaa lähistele, kui neil tärkab huvi saare ja saare elanike vastu. Äkki on neil saarele astudes mõnesugused kurjad kavatsused? Kui ongi, siis ei sega, ei takista neid mitte keegi. Läheduses pole piirivalvet ega üldse relvakandjaid, kes võiksid neile kas või moe pärast vastupanu osutada. Ei vähimatki!

Tõsi, kõrgetel ametikandjatel on kombeks kinnitada, et NATO-s olles on Eesti riigi julgeolek tagatud. Jaa, Mandri-Eestis on hävitajaid, on rasketehnikat, on veel muudki lahingutegevuseks vajalikku.
See kõik on kiiduväärt, kuid Saaremaa on kaitseta. Seejuures ei ole kuigivõrd julgustav kaitseministri kiire jutuvada, mis olemuslikult tuletab meelde Saksa kiirkuulipilduja valanguid, et Eesti riik on kindlalt kaitstud.

Mida siis teha, kuidas toimida? Ega ses segadikus jää üle muud, kui et saarlased peavad asja ise igas tähenduses täie tõsidusega ette võtma, et ühtäkki ei tuleks õnnetult üllatuda, nagu see juhtus läinud sajandi neljakümnendail aastail.

Tookord kinnitas muigvel näoga president tõsimeeli, et Eesti Vabariigi olemasolu ei ähvarda miski oht. Ometi oli oht lausa käega katsuda.

Üsna sama lugu kordub ka tänapäeval, kui vaadata-kuulata siseministri esinemist, kui ta aina kordab oma mantrat: “Eesti piir on kindlalt kaitstud.”

Aga ei ole ju kaitstud! Sestap tuleks saarlastel oma kodusaare julgeoleku tagamiseks asjaajamine täienisti enda kätte võtta.

Kuna saarlaste hulgast on võrsunud mitmeid tuntud frankofiile, kes oma tegevusega on leidnud üldsuse tunnustust, võiksid need lugupeetavad tarmukad inimesed pöörduda Prantsuse valitsuse poole, et hankida mõned Mistral-tüüpi sõjalaevad. Sest ammu on teada, et maailma kolm suuremat mereriiki on Inglismaa, Venemaa ja Saaremaa.

Kuna kahel eelpool mainitud mereriigil on sõjalaevad olemas, kuid Saaremaal seni mitte, siis tähendab see, et tagumine aeg on tegutsema hakata ja laevad hankida.

Juhul, kui Toompea võimurid hakkavad keerutama-puiklema, asist kavatsust laitma, lausa maha tegema, võiksid saarlased vastuseks kindlameelsust näidata, referendumi korraldada, saavutamaks Saaremaa täieliku iseseisvuse. Ning asjakohane on tuletada meelde aastakümneid tagasi käibel olnud ütlust: “Omas talus teen kolhoosi.”

Eimar Kipper
mandril elav sõrulane

Print Friendly, PDF & Email