Eestlasi on peetud külmaks rahvaks, kes elab tigetsedes edasi ka siis, kui talle ühiskonnas miski ei meeldi. Kirub omaette, sõimab mõttes riiki, valitsust või mõnda poliitikut personaalselt. Umbes niimoodi, et küll mina teaksin, kuidas riiki juhtida, aga nemad seal ei oska mitte midagi.
Kõige rohkem sajatamist saab riigikogu, seal ju puhta lollid koos! Edasi järgneb muidugi peaminister ja kogu valitsus takkajärele. Samas ära unustades, et needsamad kirujad on ju need inimesed sinna riigi etteotsa valinud. Et iga riigi parlament ja valitsus on täpselt oma keskmise valija nägu. Samuti nagu ka kohalikud volikogud ja valitsused.
Olen kuulnud kirujatelt ka ütlemist “mina pole valimas käinud ega kavatsegi minna”. Neile olen soovitanud siis sajatamine lõpetada, sest kui inimene pole valimas käinud, siis ei tohiks tal olla ka põhjust riiki või kohalikku omavalitsust maha teha.
Miks meelt avaldama tullakse?
Siiamaani on tänavatele loosungeid lehvitama tuldud peamiselt palgaprobleemide pärast. Õpetajate rahulolematus on pidev, edasi meedikud, bussijuhid, veel keegi. Oleme näinud ka Keskerakonna korraldatud meeleavaldusi, kus kartulite, kütepuude või taskuraadiote kinkimisega kohale meelitatud inimesed sageli ei teagi, mille vastu protesteeritakse.
Kui inimene pole võimeline isegi oma käes oleva plakati sisu mõistma, siis ei saa küll mingist meeleavaldamisest juttu olla. Ehkki neil meeleavaldustel on ka inimesi, kes saavad meeleavalduse sisust suurepäraselt aru. Aga milline on tõeliste protestijate ja mammona eest kohalemeelitatute suhe, seda pole vist kunagi võimalik kindlaks teha.
Vägivaldseks eestlane üldiselt ei lähe, nii palju kainust põhjamaises mõtteviisis siiski on.
Samas võib igal sellisel üritusel leiduda mõni provokaator, kes tähelepanu otsib. Kasvav vägivald hakkas tasapisi aasta-aastalt pead tõstma Tõnismäel pronkssõduri juures, kuni asi päädis kuju äraviimisega. Sellest areneski Eesti vabariigi ajaloos üks vägivaldsemaid meeleavaldusi, kus ilma tegid hoopis muukeelsed märatsejad ja marodöörid. Kõik me teame seda sündmust ja selle tagajärgi.
Midagi taolist oleks tänasel päeval raske ette kujutada, kuid ajalugu peaks olema meile õpetanud tõde, et “keema” aetud inimmassi käes pole mitte miski võimatu.
See demonstratsioon, mis toimus seoses kooseluseaduse menetlemisega riigikogus, näitas, et rahvas on hakanud aru saama, et meil on ikka tõeliselt demokraatlik riik, kus rahval on õigus oma valitud saadikutele survet avaldada.
Ma ei taha siinkohal laskuda kooseluseaduse eelnõu üksikasjadesse, sest mind, minu peret, tuttavaid, sõpru ja sugulasi see temaatika ei puuduta. Ka on meedias sel teemal piisavalt nii poolt- kui ka vastuargumente avaldatud. Jätan otsustamise otsustajate hooleks.
Meelsuse näitamine pole häbiasi
Mis mulle aga meeldib, on just asjaolu, et rahvas on jõudnud arusaamisele: kui midagi tehakse nende tahte vastaselt, siis ei aita muu kui oma meelsuse avaldamine.
See on ainus viis valitutele näidata, et nad võivad oma kohast Toompeal ka ilma jääda, kui oma valijaga ei arvesta. Eriti olukorras, kus riigikogu valimisteni on jäänud loetud kuud. See annab ka erakondadele võimaluse endale teatud seltskonna hääli koguda, kuid samas on ka oht suurest hulgast häältest hoopis ilma jääda.
Arvan, et meeleavaldused meie riigis hakkavad muutuma sagedasemaks nähtuseks kui seni. Nagu teistes vabades riikides maailmas. Ainult sel viisil saab kõrgema võimu kandja ehk rahvas oma riigi juhtimist suunata.
Me ei pea ju lõpmatuseni rahul olema kõige sellega, mida valitsejad ette võtavad. Rahvaga rääkimine peab muutuma tegelikkuseks, see ongi ju demokraatia!
Pelgalt restoraniarvete riigikogu kantseleile esitamisest, näitamaks, et käidi “valijatega” kohtumas, ei peaks enam piisama.
Ka meie riigikogu liikmetel oleks aeg asuda tööle nii, et piirkonnast valitud saadikud hakkaksid kindlatel kuupäevadel kohapeal oma valijaid vastu võtma. Siis oleks võimalus saadikuga näost näkku kohtudes paljud probleemid lahti rääkida ja infot jagada.
Rohkem oleks vaja ka debatte teemadel, mis kohalikku elanikku huvitavad. Teledebatid jäävad tavaliselt üleriigiliste teemade tarbeks.
Seni on põhilised valijatega kohtumised jäänud pensionäride ürituste tasemele, kuhu teatud tegelastel enne valimisi üsna palju asja on.
Saavad valimised mööda, jahtub kõik maha kuni järgmiste valimisteni. Just see on teema, millega mina rahul ei ole ja selles osas on kindlasti võimalik midagi ette võtta.
Toivo Vaik
poliitikahuviline
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
see lugu meeldib!
aga samas ei ole suurt abi nendest meeleavaldustest.
leheartiklite kommentaarid kaovad, kui ei ole
asjaosalistele meelt mööda.
demokraatiast asi ikka kaugel veel
Jah eestlane on väga tagasihoidlik ja
kannatlik,suht orjarahva moodi-et mis nüüd
mina jne.
loosungitega toimetuse ette kustutajate omavoli vastu protesteerima
– eestlane on rahulik ja pika meelega. Seda teavad ka need, kes Toompeal või all-linnas võimul kükitavad. “Las lollid lambad määgivad – keda see ikka segab” – selliselt võib kokku võtta nende arvamuse.
TÄHELEPANU! Järgnev EI OLE õhutamine vägivallale!
Kui aga ühel hetlel rahva kannatuste karikas täis ja emotsioonid laes, saab ka seletamise ja rääkimise aeg otsa – siis hakkavad mitte määgima vaid möögima “rahvaasemikud”, kes väljavihastatud inimeste käest oma ammu väljateenitud ketuka saavad ja ennast Ukraina viiti samuti prügikastist leiavad.Kas seda tahetaksegi saavutada?Kui väga palutakse, pole probleemi – tuleme soovidele vastu… Olen läbi elu olnud selline, kes püüab ikka nö.hea sõnaga asja ajada. Kuid mingil hetkel on joon ees ja kui õige tegelane pihku satub, pole välistatud, et topitakse ta üleolek , ülbus(tegelikuses äärmine mölaklikkus) lõugade kaudu tagasi. Mõni eriti “suur valge issi” ei häbene oma suhtumist isegi televisioonis demonstreerida pühapäeviti.
Aga te mõelge…mõelge
Ajalugu näitab, et siiani ei ole rahva enamuse meelsusega arvestatud,pigem ignoreeritud, ironiseeritud või sellega manipuleeritud. Käputäis poliitikuid ja ametnikke otsustab tuhandete saatuse. Vaatame kasvõi puuetega inimeste töövõimereformi läbisurumist. Ainult ajakirjandusel kui kolmandal võimul on jõud,mida poliitikud kardavad,sest see võib neid soojale kohale aidata või sealt kukutada.Rahva mure tuleb sõnades meelde pigem enne valimisi,seega enne soojale kohale pürgimist
väide, et inimesed ise valivad saadikud ei pea paika. Valimisseadus tuleb muuta ja parteide nimekirjade süsteem kaotada. Enne kui inimene paigutatakse saadiku kandidaadiks peaks olema mingi atesteerimine, peavad ju kõigi erialade spetsialistid vastama mingitele kindlatele nõuetele, seda eriti töötaja puhul kellest sõltub riigi käekäik.
Aga mis imeasi see rahva meelsus on? Mingi punt ässitab mõnituhat eluga mitterahulolevat, kergeusklikku ja lihtsameelset üles ja kohe nimetatakse seda rahva meelsuseks. Homme ässitab teine punt teise seltskonna vastupidisele arvamisele ja jälle rahva meelsus? Üks osa (kui mitte suurem osa) rahvast ongi lihtsameelne ja kergeusklik. Kui inimesel pole tõsist vastutustunnet, on ta üsna lihtsalt igasugu jamaga kaasa jooksma. Ja kui teisel pole mingit vastutustunnet, pole tal ka probleemi massi ässitamisega jamadesse (teeb ta seda siis oma piiratud teadmistest või kellegi rahastamisel aru saamata, mis rahastaja tegelikud eesmärgid on). Aga kusagil kellelgi peab olema aruoidu, et mitte lasta asjadel üle pea kasvada.
Palju kiidetud vana-kreeka demokraatia seisnes selles, et jõukamad ostsid laadaplatsil endale vajaliku hulga kisakõrisid, kes siis neile vajalikke otsuseid seal “hääletasid”. Rahvas ikka “otsustas”. Väiksemas kogukonnas on lihtsam – otsustajate ring oli kitsam – sinna kuulusid enamasti elukogenud vanemad. Aga aeg edasi – rohkem rahvast, segasem värk, ja otsuste tagamaad sageli järjest hämaramad.
Info – eelkõige tõene info – on see, mis teeb otsustamise võimalikuks. Igasugu soolapuhujad võivad meile maalida asjast pahupidi pildi. Viimasel rahvaloendusel oli meil üle 80 tuhande erisooliste vabaabielupaari ja 212 samasooliste vabaabielupaari. Mõlemate jaoks on seaduses tõsised lüngad. Aga teatud seltskond märkas vaid samasoolisi ning selle nimel loopis kaikaid kodaratesse ka ülejäänud 80 tuhandele paarile. Nõmedus jääb ikka nõmeduseks – vaata seda mis nurga alt. Tigedus viib inimeselt viimase aruraasu.
väga õiged kommentaarid siin eelpool kirjutatud .Ja olen ka ise kogenud,kus on isiklik kommentaar äkki kadunud,tahaks ka teada mis õigusega,kui pole olnud ebatsensuurseid sõnastusi ega muud laimavat ,vaid aus tõde aga miks on eemaldatud,see teema huvitaks ka mind?Eesti rahvas on jah lollilt kannatlik ja seda teavad ka riigi saksad, sellepärast meie seljas nii sõidetaksegi,aga oleks juba aeg end muuta ,tõsiselt,siinkohal kasutaks lauset,…KAUA VÕIB?
Ajaloo suurim meeleavaldus Eestis oli ikka Saaremaa mäss 1919. aastal. Inimohvritega.
Ka Lihula mäss aastal 2004 oli vägivaldne.
ACTA-fooliumimütside meeleavaldus 2012 ei olnud küll vägivaldne, aga kõige rohkem euroopaliku meeleavalduse moodi, tänu millele peaministergi pidi oma vigu tunnistama.
Mis on demokraatial pistmist omasooiharlusega? Või äkki see ongi demokraatia?
Ei saa eelmisest kommenteerijast aru. Sama võib küsida, mis on bussijuhtide palgal või puuetega inimeste tööhõivel demokraatiaga pistmist? See oli lihtsalt üks näide viimasest suuremast meeleavalduste sarjast. Et kui rahvas millegi vastu on, siis annab ta sellest ka teada. Aga pole vist mõtet pikemalt seletada, ega tume junn ikka aru saa.