Demokraatia areng toob protesteerijad tänavatele (12)

Vaik Toivo_Leiutatud on uut tüüpi sõdaEestlasi on peetud külmaks rahvaks, kes elab tigetsedes edasi ka siis, kui talle ühiskonnas miski ei meeldi. Kirub omaette, sõimab mõttes riiki, valitsust või mõnda poliitikut personaalselt. Umbes niimoodi, et küll mina teaksin, kuidas riiki juhtida, aga nemad seal ei oska mitte midagi.

Kõige rohkem sajatamist saab riigikogu, seal ju puhta lollid koos! Edasi järgneb muidugi peaminister ja kogu valitsus takkajärele. Samas ära unustades, et needsamad kirujad on ju need inimesed sinna riigi etteotsa valinud. Et iga riigi parlament ja valitsus on täpselt oma keskmise valija nägu. Samuti nagu ka kohalikud volikogud ja valitsused.

Olen kuulnud kirujatelt ka ütlemist “mina pole valimas käinud ega kavatsegi minna”. Neile olen soovitanud siis sajatamine lõpetada, sest kui inimene pole valimas käinud, siis ei tohiks tal olla ka põhjust riiki või kohalikku omavalitsust maha teha.

Miks meelt avaldama tullakse?

Siiamaani on tänavatele loosungeid lehvitama tuldud peamiselt palgaprobleemide pärast. Õpetajate rahulolematus on pidev, edasi meedikud, bussijuhid, veel keegi. Oleme näinud ka Keskerakonna korraldatud meeleavaldusi, kus kartulite, kütepuude või taskuraadiote kinkimisega kohale meelitatud inimesed sageli ei teagi, mille vastu protesteeritakse.

Kui inimene pole võimeline isegi oma käes oleva plakati sisu mõistma, siis ei saa küll mingist meeleavaldamisest juttu olla. Ehkki neil meeleavaldustel on ka inimesi, kes saavad meeleavalduse sisust suurepäraselt aru. Aga milline on tõeliste protestijate ja mammona eest kohalemeelitatute suhe, seda pole vist kunagi võimalik kindlaks teha.

Vägivaldseks eestlane üldiselt ei lähe, nii palju kainust põhjamaises mõtteviisis siiski on.

Samas võib igal sellisel üritusel leiduda mõni provokaator, kes tähelepanu otsib. Kasvav vägivald hakkas tasapisi aasta-aastalt pead tõstma Tõnismäel pronkssõduri juures, kuni asi päädis kuju äraviimisega. Sellest areneski Eesti vabariigi ajaloos üks vägivaldsemaid meeleavaldusi, kus ilma tegid hoopis muukeelsed märatsejad ja marodöörid. Kõik me teame seda sündmust ja selle tagajärgi.

Midagi taolist oleks tänasel päeval raske ette kujutada, kuid ajalugu peaks olema meile õpetanud tõde, et “keema” aetud inimmassi käes pole mitte miski võimatu.

See demonstratsioon, mis toimus seoses kooseluseaduse menetlemisega riigikogus, näitas, et rahvas on hakanud aru saama, et meil on ikka tõeliselt demokraatlik riik, kus rahval on õigus oma valitud saadikutele survet avaldada.

Ma ei taha siinkohal laskuda kooseluseaduse eelnõu üksikasjadesse, sest mind, minu peret, tuttavaid, sõpru ja sugulasi see temaatika ei puuduta. Ka on meedias sel teemal piisavalt nii poolt- kui ka vastuargumente avaldatud. Jätan otsustamise otsustajate hooleks.

Meelsuse näitamine pole häbiasi

Mis mulle aga meeldib, on just asjaolu, et rahvas on jõudnud arusaamisele: kui midagi tehakse nende tahte vastaselt, siis ei aita muu kui oma meelsuse avaldamine.

See on ainus viis valitutele näidata, et nad võivad oma kohast Toompeal ka ilma jääda, kui oma valijaga ei arvesta. Eriti olukorras, kus riigikogu valimisteni on jäänud loetud kuud. See annab ka erakondadele võimaluse endale teatud seltskonna hääli koguda, kuid samas on ka oht suurest hulgast häältest hoopis ilma jääda.

Arvan, et meeleavaldused meie riigis hakkavad muutuma sagedasemaks nähtuseks kui seni. Nagu teistes vabades riikides maailmas. Ainult sel viisil saab kõrgema võimu kandja ehk rahvas oma riigi juhtimist suunata.

Me ei pea ju lõpmatuseni rahul olema kõige sellega, mida valitsejad ette võtavad. Rahvaga rääkimine peab muutuma tegelikkuseks, see ongi ju demokraatia!

Pelgalt restoraniarvete riigikogu kantseleile esitamisest, näitamaks, et käidi “valijatega” kohtumas, ei peaks enam piisama.

Ka meie riigikogu liikmetel oleks aeg asuda tööle nii, et piirkonnast valitud saadikud hakkaksid kindlatel kuupäevadel kohapeal oma valijaid vastu võtma. Siis oleks võimalus saadikuga näost näkku kohtudes paljud probleemid lahti rääkida ja infot jagada.

Rohkem oleks vaja ka debatte teemadel, mis kohalikku elanikku huvitavad. Teledebatid jäävad tavaliselt üleriigiliste teemade tarbeks.

Seni on põhilised valijatega kohtumised jäänud pensionäride ürituste tasemele, kuhu teatud tegelastel enne valimisi üsna palju asja on.

Saavad valimised mööda, jahtub kõik maha kuni järgmiste valimisteni. Just see on teema, millega mina rahul ei ole ja selles osas on kindlasti võimalik midagi ette võtta.

Toivo Vaik
poliitikahuviline

Print Friendly, PDF & Email