Mulle meeldis elu Saaremaal 20 aastat tagasi (3)

mulle meeldis elu saaremaal 20 aastat tagasiMulle istub maal saunakütmine. Esiteks ei tule sel ajal keegi segama. Teiseks on värsked kasevihad tehtud ja need lõhnavad veepalis lausa uimastavalt.

Kolmandaks kuulub saunakütmise juurde pudel õlut. Neljandaks loen ahjukütmise ajal tulehakatuseks kõrvale pandud vanu ajalehti.

Seekord sattus näppu Oma Saar nr 157, teisipäev, 4. oktoober 1994. Hurraa, kakskümmend aastat tagasi. Hakkasin huviga lugema.

Ajaleht oli siis neljaküljeline

Toon teieni valitud palu tollest neljaleheküljelisest, peaaegu pilditust (neli fotot) lehest. Tihe tekst, väikesed pealkirjad. Neljas külg otsast otsani kuulutusi täis.

Leht ilmus viis korda nädalas, kioskihinnaks 1,3 krooni. Kuutellimus oli 20 krooni, leht ei ilmunud pühapäeval ja esmaspäeval. Peatoimetaja oli Merike Pitk.

Lehe “aknas” on tormise mere pilt, selle all pealkiri “Vilsandil püsib torm”. Teavet jagab Mati Kuntro Vilsandi ilmajaamast, kes ütleb, et oli tuule maksimum – 25 meetrit sekundis. Torm oli randa uhtunud kolmemeetriseid paberipuid, mida kohalikud agaralt koju vedasid.

Paberipuit oli toona hüvas hinnas, kuulutustes osteti seda hinnaga 305 krooni tihu. Tasu lubati kohe samal päeval, mis tol ajal oli oluline tingimus, sest tavaliselt kippusid firmad võlgu jääma või maksmisega viivitama. Hea, kui müüja raha üldse kunagi kätte sai. Tänapäeval on paberipuidu kokkuostuhind umbes 15–17 €/tm ehk hind on võrreldes 20 aastaga langenud.

Aga torm tegi kahju ka suurel saarel. Saare Kõrgepingevõrkude dispetšer Jüri Tuulik (mitte kirjanik) annab teada, et registreeritud on 260 väljakutset. Telefonirikkeid oli palju, praamid ei liikunud.

EPT laos hakati müüma propaangaasiballoone, hind 110 krooni, linnas toodi see kohale täiendava 18 krooni eest.

Publitsistlikus rubriigis “Nädala nägu” kirjutab Helju Rauniste muidugi suurõnnetusest, Estonia hukust. Eesti esinduslaev l a s t i (H. R.-i rõhutus) põhja, kirjutab autor. Mõistus tõrkus uskumast, et merel toimunu oli tormi töö. Helju Rauniste tuletab meelde vanade meremeeste uskumust, et kunagi ei tohi laeva nime vahetada teise vastu – Viking Sally ristiti Eesti lipu all Estoniaks.

Lehe teisel küljel on pikk artikkel Bruno Paolt pealkirjaga “Meresõit peab jätkuma”. Estonia asemele tuleb Vironia, kunagine Diana II. Nii palju siis ümbernimetamisest.

Bruno Pao annab põhjaliku ja asjatundliku ülevaate laevade arengust. Laeva metatsenter ehk teisisõnu üleslükkejõud ja pikisümmeetriatasandi lõikepunkt peab olema raskuskeskmega tasakaalu püsivuse mõõdus. Laevaomanike maksuvõimekus sunnib ehitajaid ehitama parvlaevu püsivuse viimasel piiril.

Bruno Pao nendib üsna selgesõnaliselt, et jutt suurte reisipraamide uppumatusest on laevaomanike ja laevatehaste reklaam. Ta tuletab meelde 1941. aastat, mil Inglismaal ehitatud moodne reisilaev Jossif Stalin sattus teel Hankost Leningradi miinivälja (neli plahvatust). Vesilastis laev triivis Eestis Lohusalu randa, kus ligi kolm tuhat inimest päästeti. Palju uppus, seda nõukogude võim ei teatanud.

Rajoonileht avaldab ka ETA teate, et Rootsi ajakirjandus süüdistab Andi Meistrit, Estonia katastroofi uurimiskomisjoni esimeest poliitilistes mängudes, mis kahjustavat komisjoni tööd. Meistri süüks pandi, et ta forsseeris Turus Estonia katastroofis ellujäänud inimeste esimest ülekuulamist.

ETA viitab Svenska Dagbladeti seisukohale, et Meister, kellel pole katastroofi uurimise kogemust, on näidanud end selle töö juhtimiseks ebasobivana. Eestis oli tolle septembrikuu lõpus keeruline poliitiline olukord, sest kaks päeva enne õnnetust oli ametist vabastatud peaminister Mart Laar.

Neljandalt küljelt saab teada tolle aja hindadest. Seda külge lugesin suure huviga, see tuletas mulle vahetult meelde aega kakskümmend aastat tagasi. Lugejail, kel on lusti, tahtmist ja aega, tasuks neid võrrelda praeguste hindadega.

Tegin enda jaoks sellise võrdluse. Kui ajaleht maksis 1,30 krooni, liiter tavabensiini aga 3,40, siis kahe lehe ostmata jätmisega säästetud rahaga sai peaaegu liitri kütust. Roonimäe tanklas oli toona müügil bensiin 98 (3,65), 95E (3,65), 95 (3,60), A 92 (3,40), A 76 ( 3,30), diislikütus (3,05).

Bensiinijaam oli avatud 24 tundi ööpäevas. Seegi oli vaikselt maad võtva kapitalismi ilming.

Täna maksab Saarte Hääl jaemüügis 90 senti, tellijale aga koguni kolm korda vähem. Bensiiniliitri hind on praegu umbes 1,30 € ehk üle 20 krooni.

Saaremaa LPTK ostis toona piima järgmiste hindadega: kõrgem sort 1,55 krooni, esimene sort 1,30, teine sort 1 ja kolmas sort pool krooni kilogramm. Lisatakse, et väljastatavast piimarahast peetakse kinni transpordimaksumus. Täna ostetakse Saaremaal piima kokku hinnaga 0,25 €/kg ehk kroonides olnuks kilohind 3,9.

Võrdle kuulutusi tänapäevaga

Tansar otsib oskustega ehitusmehi tööle Tallinna (transport ja ööbimine firma kulul!) Märgitakse, et tasustamine on korralik!

Saikla Agrovaru pakub järelmaksuga traktoreid (näiteks T-25A 33 000 krooni), kultivaatoreid 3700–10 500 kr, niidumasinaid 4100–4500 kr, kaaruteid 6900–9500 kr, atru hinnaga 7800 krooni.

Eespool toodud hinnad tasub seada suhtesse keskmise palgaga, mis oli 1994. aastal Eestis järgimine: I kvartal 90, II 111, III 110 ja IV kvartal 134 krooni. Noil aegadel kasvas keskmine palk riigis enneolematult – 1993. aastal 90% ja 1994. aastal üle 60% eelmise aastaga võrreldes.

Need olid krooni kehtima hakkamise järgsed aastad, mil majandus püüdis üle saada teatud ehmatusest, mille tõi kaasa kauaoodatud oma raha.

Mina töötasin enne krooni tulekut firmades, kes tõstsid oma paremate töötajate palka järsult – enne krooni sain 3000 rubla, vahetult enne rahavahetust uues töökohas juba 3500 rubla. Võtke null maha, saate kroonipalga.

Selle looga tahan teid mõtlema panna, milline oli meie elu kaks aastakümmet tagasi. Minule see meeldis, aga teile?

Tõnu Vare
suvesaarlane Pajumõisast

Print Friendly, PDF & Email