MÄLESTAME: Üks Estoniale pühendatud mälestusmärk asub Ninase pangal. Foto: Irina Mägi
Homme möödub 20 aastat reisiparvlaev Estonia uppumisest. Veel praegugi kütab tormisel Läänemerel mõne hetkega veepinnalt kadunud luksuslaeva saatus kirgi ja vandenõuteooriaid. Laeval töötanud saarlased olnut meenutada ei taha.
Estonial mehaanikuna töötanud Kalle Aeg vastas telefonis pärast pikka pausi, et kuigi kakskümmend aastat on möödas, ei soovi ta seda teemat puudutada. “Olen veendunud, et laeva hukutas tehniline rike. Olin ise teises vahetuses ja reisi kaasa ei teinud. Seega ei tahaks midagi täpsemalt öelda,” lõpetas ta jutu.
Nüüd Tallinnas elav Tamse külast pärit muhulane Peeter Tüür ei soostunud samuti juhtunust ajalehele rääkima. Vahetult pärast pääsemist andis ta 29. septembril 1994. aastal Tallinna lennujaamas ütlusi uurija Werner Hummelile. Siinkohal teeme kokkuvõtte protokollist.
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
28. septemberi varahommikul, nii kuue ajal, oli minul ja veel mitmel saarlasel minek sõjaväkke. Meid viidi kuivastusse, kuid üle ei saanud sest praamid tormiga ei käinud. Seal ootesaalis oodates nägime uudistes, mis öösel oli juhtunud. Ega ma suutnud seda sel hetkel uskuda. Meid aga viidi tagasi Kuressaarde ja sõjaväkke minek nihkus päeva – paar edasi. Seega on mulle jäänud see kuupäev mitmekordselt meelde.