Ärge uskuge kõike, mis infosõjas räägitakse (5)

Ärge uskuge kõike mis infosõjas räägitakseKas olete tähele pannud, kui palju ilmub viimasel ajal uudiseid à la Venemaa ründab kohe homme ja Eesti võib olla võetud kõigest paari tunniga? Mis toimub, küsite. Ärge muretsege, infosõjas (üks nn psühholoogilise sõja osa) on käimas lahingud, milles mõlemad pooled kasutavad ammu läbi proovitud trikke.

Lääne ajakirjandus on andnud toimuvale täpselt selle nime, mis see on – Külm Sõda 2.0. See internetiajastule väga sobiv nimi võtab ideaalselt kokku lääneriikide ja Venemaa omavaheliste suhete hetkeseisu. Meediapilti iseloomustab aina rohkem infosõjale väga iseloomulik käitumismuster, kindlat meelsust kandvate artiklite ilmumine ja vastaspoole argumentide naeruvääristamine.

Propagandavõtteid kasutab ka lääs

Propagandavõtteid kasutatakse mõlemal poolel ja kui te arvate, et läänes keegi propagandanippe ei kasuta, eksite rängalt. Kuigi erinevalt Venemaast ei koordineeri infosõja lahinguid siin keegi (Venemaal määrab ülejäänud meedia käsitluse mingi sündmuse kohta Venemaa ringhääling VGTRK), kasutab ka lääs vahel vahendeid, mida võib propagandaks nimetada.

Parim näide on võtta aastast 2008, kui lätlased tegid Euroopa Parlamendi fraktsiooni UEN (Liit Rahvusriikide Eest, fraktsioon aastatel 1999–2009) rahastamisel filmi “Nõukogude lugu” (“The Soviet Story”). See on ehtne propagandavõtteid kasutav dokumentaalfilm, tehtud vastukaaluks kümnetele Venemaa propagandafilmidele.

Eesti erameedia ei edasta aga sõjaohu sõnumeid teadlikult teie sihikindlaks hirmutamiseks, vaid seetõttu, et see toob kasumit – mida rohkem see lugejat-vaatajat ligi tõmbab, mida rohkem internetiportaal klikke saab, seda suurem on reklaamirahast saadav tulu.

Äsja tõusis kasumiahnuse teema esile, kui venekeelset Delfit süüdistati liigses Kremlimeelsuses, sest portaal püüab nii vene lugejate klikke. Kui Venemaal pannakse läänemeelne portaal lihtsalt kinni, siis demokraatlikus riigis ei saa meediakanalit poliitilise mittesobivuse pärast sulgeda, hüsteeritsegu poliitikud ja ülejäänud meedia niipalju, kui tahab.

Sõnavabadus on põhimõte, millest ei tohi ükski lääneriik taganeda. Muidu muutuksime ise vastaspoole peegelpildiks. Õnneks on sõjaväelaste kommentaarid olukorra kohta märksa realistlikumad. Nende sõnum on, et ärgem unustagem, et Venemaal pole tõenäoliselt mingit tahtmist maailma suurima tuumarelva omava sõjalise liiduga sõtta astuda. Neil pole lihtsalt piisavalt ressursse.

See ei tähenda, et Baltikumiga norida ei proovita, selleks tuleb aga valmis olla. Selle näiteks on ka uute tankitõrjerakettide ost. Relvad, millest eelkõige ukrainlased praegu puudust tunnevad, on siinpool Narvat tankidele sobimatute metsade ja soode äärtes valmis, tehes meie teedel liikumise võimaliku rünnaku korral valusaks katsumuseks.

Infosõjas nimetatakse seda heidutamiseks. Kodusesse keelde panduna on heidutamine see, kui te last hoiatate, et kui ta peaks midagi keelatut tegema, järgneb karistus. Te eeldate, et laps mõtleb seejärel enne järele, kui pahandust tegema läheb.

Aga norida võib sellegipoolest ka tanke kasutamata. FSB, nagu me kõik teame, on Venemaa vastuluureasutus. Vastuluure tegutseb teatavasti ainult oma riigis, püüdes välisriikide spioone. Erinevad välisluureametid tegutsevad väljaspool riigipiire. Need on põhimõtted, mida üldiselt ei rikuta, sest muidu oleks infokogumine üks puder ja kapsad.

Kuid siingi on erandeid. Nii tegutseb FSB Balti riikides sisuliselt ka välisluurena ja seegi on osa psühholoogilisest sõjast. Nii näidatakse, et Venemaa pole Balti riike oma territooriumi hulgast justkui välja arvanudki. Kui sellest venelaste vaatepunktist lähtuda, siis Eston Kohver röövitigi “oma riigist”. Väga valus torge kapole, ainukesele vastuluureametile Euroopas, kes on suutnud luuremaailma kohta äärmiselt lühikese ajaga välja nuhkida väga palju vastase spioone ja seda eriti magusatest kohtadest – meie oma luureametnike seast ja oma asutuse ridadest.

Ka Eston Kohveri röövimine ja kõik sellega seonduv on osa infosõjast. Olevat ta ju, venelaste versiooni järgi, hoopis kaugel teiselpool piiri olnud. Meie poliitikud löövad häirekella ja ütlevad, et nii ei tohi. Luurajad pabistavad ilmselt hoopis sellepärast, et venelased said kätte äärmiselt olulise infoallika. Ning sellepärast, et venelased on rikkunud kirjutamata reegleid – vastuluureohvitseri tema oma riigi territooriumilt ei röövita.

Hüsteeriat ei tasu liiga tõsiselt võtta

Milleni selline reeglite nihutamine lõpuks viia võib? Hakkame teineteist igapäevaselt plutooniumiga mürgitama, röövima? Positiivne on selle juures vaid, et lõpuks näeb ka ülejäänud rahvas, et meie varjatult töötavad kaitsjad riskivad igapäevaselt palju rohkemaga, kui enamik meist üldse valmis oleks – tervise, vabaduse ja eluga. Kui kahtlane ka luureametite tegevus väljaspool olijatele ei tundu, sõltub meie heaolu neist rohkem, kui arvata oskame. Nii et olgem valmis pikemaks psühholoogiliseks madinaks.

Üldist hüsteeriat ei tasu liiga tõsiselt võtta, see on osa vastastikusest infosõja turmtulest. Nii nagu kaks kaklemiselt tabatud koolipoissi näitavad teineteise poole näpuga, kui õpetaja neid kurjalt vaatab – tema süü, mina pole midagi teinud –, nii on ka praeguste vastaspooltega. Venemaa tahab saada sama suureks, nagu ta on olnud varem. Selleks kasutatakse võimaluse piires, kuid liiga kontrollimatusse konflikti sattumata kõiki vahendeid, sealhulgas ka massimeediaga mõjutamist. Meie tahame, et naabripoiss oma pahandust lõpuni teha ei saaks. See on demokraatia ja ainuvalitsemisega ühiskonna põhimõtteline kokkupõrge.

Peame olema teadlikud, mida meie seas elavate venekeelsete inimestega Vene telekanalite abil tehakse, kuidas neid mõtlema kallutatakse ja kui ohtlikuks see osutuda võib. Peame arvestama, et ka meie oma meedia ja ühiskond ei jää toimuvast infosõjast mõjutamata. Internetiportaalid on ikkagi kasumit teenivad erafirmad, nemad tahavad lugejate klikke ja neid ei huvita, kui te hüsteeriliseks muutute.

Kui see on äriliselt kasulik, siis seda parem. Poliitikud tahavad vaenlast, keda rünnates lähiajal hääli koguda ja tavainimene tahab mõnusat ja probleemidevaba elu. Meedia kajastab seda kõike ja võtab sellest maksimumi. Kuid teistpidi ei tohi olla ka naiivselt ettevaatamatu. Lapsena võisite ju teada, et saate karistada, aga kas see ikka takistas teil riskimast ja mõnda pahandust lõpuni tegemast?

Autor on Balti filmi- ja meediakolledži magistrikraadiga, kirjutis sisaldab ta isiklikke seisukohti.

Margus Müür
Raadio 2 produtsent

Print Friendly, PDF & Email