Ivo Salm on tõestanud, et ka mahetootmises saab edukas olla

MÕTETEGA HOMSES: Tänavune saak koristatud, asub Ivo Salm järgmisel aastal tegutsema juba suuremal pinnal. Foto: Irina Mägi

MÕTETEGA HOMSES: Tänavune saak koristatud, asub Ivo Salm järgmisel aastal tegutsema juba suuremal pinnal. Foto: Irina Mägi

Kuigi Saarte Hääl pole ealeski maakonna parimat maheviljatootjat eraldi valinud, pakuvad asjatundjad kui ühest suust: OÜ Põlde Mahetalu Orissaare vallas.

Talu eestvedajat Ivo Salmi peetakse töökaks ja pühendunud meheks, kelle viljakasvatamise oskust tunnustavad ka tavatootjad. Põllumajandusameti Saare keskuse peainspektor Maie Hõbenael ütleb, et Ivo Salm on Saaremaal üks väheseid mahepõllumehi, kes viljakasvatusega hästi hakkama saab. “Mahetootjatest ma paremat ei tea,” kiidab ametnik.

Saarte Hääl kohtus talunikuga neljapäeva hommikul tema kodukohas Lahekülas, kus me, ümbritsetuna koristatud põldudest ja mänguhimulisest hundikoerast, jutu üles võtsime. Ivo Salm on selleks sügiseks põllutöödega ühele poole saanud ja tundis heameelt, et haritavat maad on tal järgmisel aastal kasutada rohkem kui kunagi varem. Olemasolevale 50 hektarile õnnestus juurde rentida veel 25 ha ning esimest korda läheb uue kultuurina maha ka rukis.

Korralikud saagid

Kui hooletumatel mahetootjatel juhtub sedagi, et sügisel pole põllult koristada sisuliselt mitte midagi, siis Põlde mahetalu tänavune teraviljasaak on aidakaalus 2,2 tonni. Kultuuride lõikes saadi hektari kohta järgmised saagid: kaera 3,4 tonni, segavilja (oder + hernes) 3,15 tonni, suvinisu 2,1 ja otra 1,66 tonni hektarilt.

Seni on talus kasvatatud nisu, otra, kaera ja tritikut ning just viimasega saavutas Ivo Salm ka aastaid tagasi rekordsaagi – 4,5 tonni hektari kohta. “Selline saak tõmbab maa toitainetest täitsa kuivaks ja järgmisel aastal on saak kehvem,” möönis viljakasvataja. Ka mullaproovid näitasid, et pärast rekordsaaki oli muld toitainetevaene.

Sel suvel tegi saagile kõvasti liiga kuivus. “Tera jäi peenikeseks ja mõnel paepealsel kuivas täitsa auk sisse, kõrs oli vaevalt 10 cm pikk,” kirjeldas Ivo Salm. Paremat saaki annavad Põlde mahetalu põuakartlikel maadel taliviljad, mille juurestik on kuivaks perioodiks juba piisavalt hästi välja arenenud, et niiskust sügavamalt kätte saada.

Viljakasvatusega kombineeritult toodab Põlde mahetalu ka heinaseemet. Ristikuseeme “Jõgeva 433” kasvab kuuel hektaril. Odrapõllu enam kui kümnele hektarile oli tehtud ristiku allakülv. Paraku kasvas ristik pikaks veninud vihmaperioodi tõttu viljast üle, oder läks peast kasvama ning tuli madala kvaliteedi pärast lihtsalt purustada ja jätta põllurammuks. Talunik avaldas lootust, et vilja purustamiskulud jäid väiksemaks, kui oleks maksma läinud selle koristamine ja kuivatamine.

Maie Hõbenael osutas, et kui enamik maheviljakasvatajatest on loomapidajad, kes kasvatavad teravilja loomasöödaks ja kasutavad väetisena sõnnikut, siis Põlde mahetalu loomi ei pea ja sõnnikut väetisena ei kasuta. Loomakasvatusega tegelemist Ivo Salm ei plaani, eelistades tegutseda ühes valdkonnas ja teha seda hästi. Kõige lähem oleks sõnnikut tuua Randküla mahelaudast, kuid et nimetatud farmi sõnnikukäitlus ei suuda veel umbrohuseemneid hävitada, pole mõistlik seda sõnnikut põllule laotada.

Talu perenaine Irja Salm ütles, et väga oluline taim mahetootmise külvikorras on ristik (samuti mesikas), mis annavad maale toitaineid, tõrjuvad umbrohtu ja lasevad maal puhata. Kasulik on ristikut 2–3 korda suve jooksul niita. Külvikorras järgnevad ristikule viljad vastavalt nende toitainetevajadusele. Pärast ristikut tuleb külvikorras talivili, millele järgnevad suvinisu ja oder. Külvikorra pidamine on mahetootmises oluline selleks, et anda maale toitaineid, vähendada umbrohtumust ja vältida haigusi, kuna muid vahendeid selleks kasutada ei tohi.

Alahinnata ei saa ka sordivalikut. “Aja jooksul olen siin valinud ja katsetanud ning jõudnud arusaamale, et tasub rohkem kasutada just Eesti sorte,” märkis Ivo Salm, kelle sõnul seisneb kohalike sortide paremus suuremas haiguskindluses. Lääne sordid sobivad paremini tavapõllumehele, kes kasutab taimekaitsevahendeid ja väetisi.

Salmi viimane rahulolu pakkuv avastus on olnud Eesti-Soome nisusort “Mooni”, millega käivad küll kaasas väiksed lehehaigused, ent saagi üle kurta ei saa.

Vili müüakse mahepiimatootjale

Põlde mahetalu tänavusest saagist läks müüki 80 tonni teravilja, mille tavakohaselt on ära ostnud Orissaare valla mahepiimatootja Janek Mägi. Küsijaid on sel aastal olnud aga teisigi. Sarnaselt tavatootjatega nentis ka Ivo Salm, et teravilja kokkuostuhind pole sel aastal kiita. Lisaks on piimahind aasta algusest saati vene sanktsioonide mõjul allapoole liikunud, mis muudab piimatootjad kindlasti hinnatundlikumaks.

Ehkki Põlde mahetalu sai tonni söödavilja eest 180 eurot, mida on 40 eurot vähem kui mullu, loodab talu majanduslikult plussi jääda. Kindlasti on abi mahetoetustest, mis on tavatootjate omadest suuremad. “Eks see mahetoetus mingil määral päästab, kuigi mõnel aastal on saak ka täitsa hukka läinud,” tunnistas talunik, nimetades põhjusena taimehaigusi. “Tavatootjal piisab sellest, et käib pritsiga üle, aga mina ei saa muud teha, kui haleda näoga pealt vaadata, kuidas kõik see asi untsu läheb,” rääkis ta.

Lisaks teraviljakasvatusele kasvab kohe vahetult talu lähedal põllul 0,4 hektaril kartul, mis läheb kaubaks tuttavatele ja Orissaare gümnaasiumi sööklale. Eesti oludes pikalt püsinud kuumalaine tõttu nõudis kartul ohtrat kastmist. “Jamasin kastmisega kolm päeva, kokku vedasin põllule 120 tonni vett,” kinnitas Ivo Salm. Tänu kastmisele võib kartulisaaki heaks lugeda.

Maie Hõbenael tõstis esile Põlde mahetalu inimeste töökust ja avatust suhtlemisel. “Kui talu saab uusi maid kasutusse, siis näeb Ivo hullult vaeva, et põld umbrohust puhastada ja külviks ette valmistada,” teadis Hõbenael, kelle sõnul paistab töökus silma ka talu heakorras ja töökultuuris. Ivo Salm möönis, et uute maade umbrohust puhastamise ja ettevalmistamise peale kulub tõepoolest terve suvi kõva rassimist – niitmist, sahkamist, randaalimist ja kultiveerimist.

Peale töökuse paistab talu silma avatusega. Viimase kümne aasta jooksul läbi viidud mahepõllumajanduskoolitustest osavõtjatele on mitmel korral esitletud just Põlde mahetalu kui eeskujuliku toimetamise kohta. “Nad on alati nõus olnud ja lubanud teistel oma tegemistest osa saada,” tunnustas Hõbenael. “Osa on ju küll tublid tegijad, aga siis, kui keegi tahab kontakti võtta, ei olda sellest eriti huvitatud.”

Küsimusele, miks on Põlde mahetalu läinud mahetootmise teed, vastas Ivo Salm, et tavatootmises kasutatavate väetiste ja taimekaitsevahendite suur hulk ei kutsu vilju väga sööma. Samas möönis talunik, et ilma väetiseta pole kõrgema taseme toiduvilja kasvatada võimalik. “Omal ajal andsid analüüsid mul toiduvilja mõõdu küll välja, kuid päris ilma väetisteta esimese klassi toidunisu ei kasvata,” selgitas ta.

Ivo Salm ütles, et põlluharimise teeb huvitavaks just tulemus, mis tegutsemisele ja rassimisele järgneb. “Mitte selle pärast, et saad toetust, vaid tahaks nagu saaki ka saada,” lausus ta. Pealegi kaasneb põlluharimisega korras maa ja silmapaitavad vaated. “Vanasti, kui meil siin kõik ümberringi söötis oli, tekkis ohaka õitsemisajal selline tunne, nagu lund sajaks suvel,” kirjeldas talunik. “Kõik kohad olid helbeid täis.”


 

Ajalooline talukoht

Ivo Salm rääkis, et Põlde talu sündis peaaegu sajand tagasi, kui tema Vabadusristi kavalerist vanaisa Villem Verliin sai riigilt autasuks talukoha ja hakkas edukalt talu pidama. Nõukogude võim võttis talu ära ja mingil ajal toodi lauta kolhoosi lehmad, keda hoiti seal niikaua, kuni ehitis kasutamiskõlbmatuks muutus.

Vanaisa suri 1962. aastal natuke aega enne Ivo sündi. Talukohta hakkasid uuesti üles putitama Ivo mandril elavad tädid ja onud, kes suviti sünnikodus jõudumööda remonti tegid ja asju kohendasid.

“Aga nemad jäid vanaks ja kõigil oli hea meel, et ma sinna läksin ja koht ära ei kao,” ütles Ivo Salm, kes hakkas Lahekülas pärast vene kroonust naasmist 80-ndate keskpaiku porgandiseemet kasvatama. Porgandiseeme andis päris korraliku teenistuse, mis noorele mehele, kes oli äsja naise võtnud ja majaehituse plaani pidas, ära kulus.

Majaehitus algas 1995. aastal ja viis aastat hiljem kolis pere uude elamusse sisse. Kui aeganõudva porgandiseemne kasvatusega 1994. aastal lõpparve tehti, võeti suund viljakasvatusele.

Pikki aastaid kasvatas Ivo vilja põhitöö kõrvalt, töötades teedevalitsuses mehaanikuna. Põhikohaga talunikuks hakkas ta alles neli aastat tagasi, kuid sattus üsna kohe hoopis sulase staatusesse, kuna talu kirjutati noortaluniku toetust võtnud poeg Hendriku nimele.

Kui siiamaani oli viljakasvatus käinud pelgalt iseenda tarkuse najal, siis neljandat aastat maaülikoolis agronoomiat õppiv Hendrik on toonud talupidamisse tarka nõu ja teaduslikke noote.


 

KOMMENTAAR

Valjala valla viljakasvataja, tavatootja Kaido Kirst:

Olen Ivo põlde näinud ja usun, et tal on head saagid, kuigi täpne ülevaade mul puudub. Ausalt öeldes ei tea ma ühtegi teist mahetootjat, kes kasvataks vilja nii suurel pinnal, kuid kel samas puuduvad kariloomad ja kes ei kasuta põldude väetamisel sõnnikut.

Kindlasti saab mahetootmisega toodangut, kasutades näiteks sõnniku puudumisel haljaskesa. See tähendab aga, et hektarisaak jääb 10 aasta keskmisena suhteliselt tagasihoidlikuks.

Kuna mahevili on kallim ja toetused suuremad, siis võib-olla tasub mahetootmine end majanduslikult isegi ära. Praeguste madalate viljahindade juures, arvestades kulusid väetisele ja taimekaitsevahenditele, on see tavatootjale mõtlemiskoht – kas väike saak ja väikesed kulutused või suur saak ja suured kulutused. Praegu on nisutonn betoonitonniga umbes ühes hinnas, aga me teame kõik, et viljakasvatamine nõuab natuke rohkem kui betooni valmistamine.

Samas on mahetootmises ka sedalaadi probleeme, millega tavatootja tavaliselt toime tuleb. Kui taim jääb nõrgaks, saab tavatootja taime väetisega turgutada, mahevili jääbki aga nõrgaks ega ela talve üle. Ka tuulekaerast on mahetootmises raske lahti saada. Sedalaadi asjadega peab mahetootja võitlema rohkem kui tavatootja.

Print Friendly, PDF & Email