Ühe köstri haual (1)

Olen viimastel nädalatel matkanud mööda Saaremaad. Olen jahtinud kohti, kus kirjanik Aino Kallas (1878–1956) reisis möödunud sajandi algul ja mida ta oma ilukirjanduslikes töödes on kirjeldanud. Ta elas siin suviti aastani 1911. Pärast seda sai tema suveveetmise kohaks naabruses asuv Hiiumaa. Just nimelt Hiiumaal kirjutas Kallas keelatud armastusest jutustavad 1920. aastate raamatud, mis on teinud ta tagantjärele tuntuks, tuntuim neist on loomulikult “Hundimõrsja” (1928).

Saaremaal kirjutas Kallas ka realistlikku proosat, ühiskondlikku seisukohta avaldavaid lugusid mõisamoonakatest, kes peavad töötama oma sakslastest isandate juures pärisorjust meenutavates oludes. Veel 1800. aastail oli tavaline, et moonakaid piitsutati, kui nad tõrkusid.

Turist ei taha olla turist

Saaremaa on praegu soositud puhkuse veetmise koht, mis täitub suvel Soome turistidest, turist olen minagi. Üks turismi eripäradest on see, et turist eitab oma turistiks olemist. Isegi Kanaari saartest räägitakse tänaseni lugusid, et turistil õnnestub leida kuskilt kõrvalisest kolkast ehtne kaluriküla – kuigi me kõik teame, et neid seal ei ole.

Nii on mindki natuke irooniliselt muigama pannud mu enda askeldamine ja rõõm selle üle, et kuu vahetusel saar sulgus. Parimal juhul ei kuule kohvikuterrassil enam ühtki keelt. Turistid kadusid ja provintsi pisirestoranid sulgesid oma uksed. On nii, nagu oleks saar jäetud ainult mulle kolamiseks.

Igale matkale minnes närib mu sisikonda mõnus põnevus, nagu ootaks jõuluvana. Loen Kallase päevaraamatust jalgrattamatka kohta Salme külla suvel 1907: “Igal majal on oma tuuleveski. Võrgukuurid kükitavad üksteise kõrval kui hallid varesed samas aia otsas.”

Kui ma lähen nüüd Salmele, ei ole seal tuuleveskeid ega jälgegi vanast kalapüügist. Ei ühtki võrgukuuri. Ei ilusaid paate, millega päikeses ja tuules parkunud mehed tõid merelt hõrgutavaid lestakalu. Ainuke söögikoht on väike hamburgerikiosk Viking Burger!

Seda ma ju osaliselt teadsingi. Nõukogude Eesti esimene kalurikolhoos asutati just nimelt Saaremaal 1948. aasta kevadel. Just siis hävis ehe kalastuskultuur. Ja tagasipöördumatult, sest isegi kapitalistlik “vabadus” ei ole toonud suuremat vabadust. Käisin möödunud nädalal Kuressaare Selveris – suures toidupoes, mille kalaletil oli vähemalt kümmet eri sorti suitsukala. Kui küsisin ahvena päritolu, selgus, et see on Aasiast. Ei ole meil mingit saaremaist kala, pidi müüja lõpuks tunnistama.

Õnneks leidsin lähedal asuvalt Nasvalt pereettevõtte, mis on suitsutanud kala üle 20 aasta: nii ahvenaid kui ka lesti. Aga praegune omanik Tiina pani möödunud nädalal ettevõtte luugid kinni ja rääkis, et läheb Ukrainasse kalatehasesse vürtsikilu tegema.

Aga mina ei anna alla! Olen reisides väga pedantne ja vahel otse metoodiline. Olen käinud raamatukaupluses ja ostnud saarlaste eneste kirjutatud koduloolisi uurimusi. Tean kohta ja hetke, kus Kallase karjäär eesti ilukirjanikuna algas suvel 1903. Ta külastas siis Karja kiriku köstrit Carl Allast (1839-1910). Nii kirjutab ta sellest ise: “Nagu saareke Saaremaal, lageda kesapõllu keskel, on väike vana maja mesilastarudega, viljapuudega, õõtsuvate haabadega, mis varistavad valgeid ebemeid. Kogu pika suvekuuma õhtupooliku olen istunud kirsipuude all, mesilaste sumisedes, ja kuulanud oma elu õhtupoolde jõudnud mehe jutustusi rasketest aegadest.”

Kus on Allase elupaik?

Tahtsin näha seda kohta. Kirjandusest selgus, et maja on lammutatud juba 1930. aastail. Tahtsin siiski näha selle asukohta, aga mitte keegi väikese Aruste küla inimestest ei osanud seda mulle näidata. Nii saatsin Karja praegusele kirikhärrale meili ja ta lubas mind aidata.

Siiski rääkis ta mulle, kuhu Allas on maetud. Otsisin üles kiriku lähedal metsas oleva hooldamata kalmistu, kuhu viivat rohtunud teed ei ole tähistatud isegi viidaga. Leidsingi haua ühe aadlisuguvõsa tundmatuseni varemeteks muutunud hauakabeli kõrvalt. Võtsin istet sammaldunud hauaplaadil kummitusliku maastiku keskel. Päikesekiired puurisid läbi metsistunud kääpa sügava roheluse. Tundsin ennast õnnelikuna. Olin leidnud kindlasti midagi ehtsat.

Loen uuesti läbi Kallase novelli “Köster ja pastor”, mis jutustab Allasest. Tean, et pastorgi oli olemas ja temagi on maetud samasse kohta. Aga ma ei jõudnud kuidagi sammaldunud paest välja kraapida Karl Wöhrmanni (1864–1925) nime.

Arvan siiski, et proovin seda lähemal ajal veel kord teha.

Otso Kantokorpi
soome ajakirjanik

Eesti keelde tõlkinud Maria Peep