Kõne Iffile: Sõitke seenele! (1)

Täna räägime Iffiga vägagi aktuaalsel teemal – seentest, nende korjamisest ja hoidistamisest.

Olen oma elust viimased 42 aastat järjest käinud seenel igal aastal. Siiski pean tunnistama, et kuigi mulle seenetoidud väga meeldivad, ei ole ma nii suur seenegurmaan, et peaksin iga päev seeni sööma.

Aga see metsa minek, linnulaul, metsalõhn, isegi võitlus ämblikuvõrkude ja põdrakärbestega on lausa vaimustav. Palju siis minusugune niisama metsas käib?

Kui sõprade seas hakkab liikuma teave, et “seeni pidi olema”, või näed, et teeääred metsade vahel on autosid täis, siis tead, et seeni on.

Tänavu käisin Muhus esimest korda seenel kümmekond päeva tagasi ja siis oli näha, et seeni hakkab tulema. Sellest saagist sain teha paar-kolm purki marineeritud kuuseriisikaid. Siis pidin aga Tallinna tööle minema ja kui nägin Harutee kandis autosid tee ääres seismas, pidasin kinni ja läksingi täiesti suvalisse kohta seenele. Uskumatu – oled tunni metsas ja korv on kuhjaga täis! No kohe ei saa metsast välja tulla, igal pool on väiksed nöpsikud kuuseriisikad. Teed siis südame kõvaks, vaatad hoopis taeva poole ja marsid metsast välja.

Nüüd käisin Muhus kaks päeva seenel ja, mis seal salata, läksin peast ikka täitsa segi!

Meil oli marineeritud miski viiskümmend purki seeni, aga ometi ma läksin ja korjasin 20 minutiga ämbrisuuruse korvi täis. Mõtlesin: “Hea küll, Ivokene-kullakene, aitab nüüd!”, aga kui ma nägin, kui palju seeni veel alles jäi, sõitsin koju, võtsin poole suurema korvi ja korjasin ka selle täis.

Kindlasti on olnud väga häid seeneaastaid, aga mulle tundub küll, et nii võimsat kui tänavu pole mina oma elus küll näinud. Sa ei pea seente otsimiseks üldse vaeva nägema. Kui su pilk haarab ühe koha peal mitukümmend seent, siis tunned end nagu ori – sa lihtsalt pead need kõik kokku korjama. Metsas jalutamise mõnu paraku ei ole, et kõnnid ringi, leiad ühe seene ja siis teise ja oled selle üle väga õnnelik. Seeni ei pea otsima.

Pean tunnistama, et ega ma väga paljusid seeni tunne. Korjan kuuseriisikaid, mida on Muhus kõige rohkem, männiriisikaid, puravikke, kukeseeni, kitsemampleid ja pilvikuid – muide, kupatatud pilvikutest saab võrratu seenesalati!

Kui koos naisukesega seenel käime, siis puhastame neid koos, kui ma aga naise tööl olles käin metsas üksi, siis puhastan ka seeni üksi.

Söön ma seeni igal kujul – soolatult, marineeritult, kuivatatult. Ja teen neid ise sisse ka – nüüd tegin kahe päeva peale 25 purki –, aga koos naisukesega on seda tööd teha ikka parem. Näiteks üksi marinaadi tehes ja seda pidevalt maitstes kipub maitsetaju lõpuks kaduma.

Minu lemmikud ongi marineeritud kuuseriisikad. Nende tegemisel pole mingit kunsti: seened vähese veega keema ja kui vaht on ära korjatud, lisad vürtsi, pipart, loorberilehte, soola ja suhkrut. Olen viimastel aastatel pannud ka Vegeta pulbrit – see annab huvitava maitse. Kui seened on vürtsidega natuke aega keeda mulisenud, lisan supilusikatäie haaval äädikat ja muidugi segan. Lõpetan äädikapaneku siis, kui lusikaga leent tõstes hakkab äädikas auru sisse hingamisel ninna või kurku kinni. Siis on äädikat minu jaoks parajalt. Sest mõni hea aasta tagasi juhtus see, et kui paar päeva hiljem ühe purgi lahti tegin ja proovisin, pidin kõik purgid avama ja ümber keetma, sest äädikat oli vähe ja seened magedad.

Aga nagu igaüks praeb muna omamoodi, nii tehakse omamoodi ka seeni ja kõiki teisi hoidiseid.

Print Friendly, PDF & Email