Suurmehe kõne kui truudusevanne (1)

Selle nädala kolmapäev oli Eestis pisut teistsugune kui tavaliselt. Varahommikune Tallinna kesklinn meenutas kohta, kust on üle käinud zombie-apokalüpsis, teatud tänavalõigud olid täis politseinikke, katustel siblisid snaiprid. Pealinna autoliiklus meenutas Kuressaaret argipäeva hilisõhtul.

Kogu päeva programmi, kuni väiksemate detailideni kajastati pea igas suuremas Eesti meediakanalis, võimaldades sellest osa saada kõikidel, kes vähegi soovisid. Niisugused visiidid, mida juhtub harva, on ka meie meedia jaoks pidupäev, ja tunnistagem, et eks mõneti läksid kajastused ka üpris jaburaks kätte. Tolle intensiivse visiidipäeva kulminatsiooniks võis aga kahtlemata pidada Barack Obama avalikku kõnet Nordea kontserdimajas.

Tähtsust raske ülehinnata

Kuigi küünikud leiavad, et mis see maailma üliriigi esimese mehe külaskäik ikka siis ära pole, on tolle visiidi ajaloolist tähtsust raske ülehinnata, seda just nüüd ja praegu, mil tihtipeale tundub, et maailm on segi pööranud. Eriti ühe väikese riigi jaoks, mis näeb praegu õnneks küll veel distantsilt oma suure naaberriigi häbematuid valesid ja diktatuurile omast toimetamist, millega sekkutakse teise naabri siseasjadesse, nüüd juba päris otsese sõjalise agressioonina. Ühe väikese riigi jaoks, kellepoolset tähelepanu juhtimist Venemaa retoorikale ja idast lähtuvale ohule on Euroopas siiani peetud rohkemal või vähemalt määral paranoiliseks. Ühe väikese riigi jaoks, mis USA-kesksel maakaardil näeb välja nagu küünemust kaardi paremas servas ning mille ajalugu või olemasolu pole ülejäänud maailmale kaugeltki mitte nii iseenesestmõistetav, nagu meile endile üldiselt arvata meeldib.

Inimesed ootavad sageli niisugustelt sündmustelt mingisugust muutust. Lihtne on küsida: “Aga mida see siis muudab?” Jah, sõnad üksi ei tähenda ju üldiselt midagi, ometi on tavaline, et me ootame ka päris argiselt oma veendumustele, tegudele ja olemisele kinnitust, seda, et keegi poleks kiitusega kitsi ning jagaks meie arvamust. Kas see midagi muudab? Ilmselt mitte, kuid sellegipoolest me vajame seda. Isegi need, kes seda valju häälega ei tunnista. USA presidendi visiit oli selles kontekstis tunnustuseks Eesti tugevale panusele kollektiivsesse kaitsesse, demokraatiasse ja vabadusse.

Obama pidas Tallinnas täpselt sellise kõne, nagu temalt usutavasti oodati. Võib-olla isegi pisut enamgi, arvestades, milline on läänemaailma retoorika Ukraina konflikti vältel seni olnud. Heinz Valgu ja Marie Underi tsitaatide kaasamine filigraanselt loodud kõneteksti ja sümpaatia meie ajaloo suhtes olid lihtsalt meelitavad žestid publikule, kuid erinevalt mõne välismaise rokkstaari valesti hääldatud eestikeelsetest tervitussõnadest mõjusid presidendi toon ja sõnad ehedalt, neis polnud teesklust ja labast semutsemist.

Mööngem, ta ei öelnud samas mitte midagi üllatavat või erakordset, kuid tema karismaatiline isik, positsioon tänapäeva maailmas ning suurepärased oraatorivõimed, millest meie kohalikel poliitikutel enamasti vajaka jääb, võimaldasid meie endi peas olevaid mõtteid paremini sõnastada, kui me seda ise oleksime ehk suutnud.

Üks resoluutsemaid sõnavõtte

Meie ajalooline mälu mõistab II maailmasõja eelseid ja aegseid mustreid paremini, kui seda võiks täheldada Lääne-Euroopa suurriikide puhul. Kui seni on nii Euroopa Liit kui ka NATO tegutsenud Ukraina kriisi puhul üpris otsustamatult – veeretatud seda kui tulist muna peost pihku, võtmata pikka aega ühtki selget seisukohta, siis Obama Tallinna kõne, mida peetakse juba praegu üheks resoluutsemaks külma sõja järgseks sõnavõtuks, oli konkreetne noot sellest, et nii USA kui ka loodetavasti NATO hakkavad lõpuks ometi Ukraina konflikti käsitlema ja nimetama selleks, mida see on. Sõjana.

USA presidendi kõne oli paljuski eelkõige truudusevanne, sest millekski vähemaks on seda, kui maailma mõjukaim poliitik annab lubaduse, et Eesti ei kaota enam iialgi oma iseseisvust, raske pidada.

Selliseid lubadusi on meeldiv kuulda ja veelgi meeldivam neisse uskuda, ja need, kes tol 3. septembri pärastlõunal Nordea kontserdimaja saalis istusid, lasid küll ennast selles veenda. Siinkirjutaja kaasaarvatud.

Ehk vähendas Obama kõne ka pisut nende skeptikute hulka, kes NATO Washingtoni lepingu 5. artiklit pelgalt farsiks peavad, kinnitades nii eestlastele kui ka kogu ülejäänud maailmale, et kollektiivkaitse kehtib ning Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on NATO jaoks sama oluline kui Berliini, Pariisi ja Londoni.

Jah, NATO pole muidugi mingi võluvits ning Eestil tuleb edaspidigi oma turvalisuse ja iseseisvuse eest ka ise väljas olla, kuid ärevatel aegadel pakuvad kas või pisutki rahu ka liitlaste konkreetsed seisukohad ja lubadused.

Siiski oleks kõige parem elada maailmas, kus mõnda lubadust poleks kunagi põhjust üldse meelde tuletama hakata. Veelgi enam, et poleks vajadust neid lubadusi rakendada.

Priit Pruul
Tallinna saarlane

Print Friendly, PDF & Email