Suur maa, suured asjad: Kuulsa onu külaskäik

Ühel päeval saabub ähmi täis pereisa töölt erutava teatega. Välismaal elav rikas ja kuulus onu on ootamatult külla tulemas. Juba lähipäevil! Siia, provintsi, kahetoalisse korterisse! Tuleb, tahab inimesi näha, kes olevat talle tähtsad.

Kogu maja on nüüd elevil. Kui tore! Kui tore… Esiti ollakse rõõmsad, kuid siis asendub see järkjärgult tõsisema atmosfääriga.

Oot, aga mida talle pakkuda, mida ta üldse sööb? Kuhu laud katta? Ehk peaks korteris remonti tegema? Trepikojas on see niigi pooleli, tuleb ronida üle redelite, värvipurkide, põrandaplaadikastide… Küsimustest saavad mured, murest kasvab paanika.

“Issand, mida ma üldse selga panen?” oigab pereema olukorra kulminatsiooniks. “Ei-ei, me ei saa teda siin vastu võtta!”

Aegapidi tuleb siiski rahunemine ja hakatakse plaane pidama. Eks see onuke ole ju ka lõpuks lihast ja luust inimene, mida imet siin ikka. Riided… Mis siin ikka muretseda, rahustatakse üksteist. Küll me hakkama saame, eks ole kodus ennegi üritusi korraldatud, sünnipäevi peetud näiteks. Muidugi tuleb üht kui teist ära teha…

See “üht kui teist” saabki juba järgmisel päeval hoo sisse. Minnakse poodi, ostetakse kokku mägi toiduaineid. Sellest hakatakse tähtsale külalisele pidusööki vaaritama. Kõike saab ilmselgelt liiga palju, aga ega’s onu iga päev visiidiga austa.

Tolmuimeja undab, kõik kohad käiakse muidugi ka harja ja lapiga üle.

Trepikojas tuleb kord majja lüüa. Kõik jääb muidugi mõneti “lipp lipi ja lapp lapi peal” ning paistab ilmselgelt pooleli olevat, aga peaasi, et üleliigset laga näha pole. Lastele loetakse kõvad sõnad peale, kuidas olla, istuda ja astuda, kui onuke sama katuse all viibib.

Pereisale valmistab suurt muret naabrimees – see ajuinvaliid ei oska ju parkida! Onu tuleb ju oma uhke autoga, jube piinlik, kui see kinni pargitakse või pole maja juures sootuks parkimiskohta. Tegus pereisa hangib kuskilt koonused ja paneb need ajutiselt parkimisplatsile välja.

Ta ei tea, et naabrite juures räägitakse parasjagu neist. “Mõtleks, selline uhke külaline neile tulemas,” ütleb naabrinaine. “Meil ei käi ju keegi!”

“Äh, on üks kehkadivei, mida selle pärast kõik ära tehakse – asi nüüd või midagi,” toriseb naabrimees, vahtides mornilt parklasse seatud koonuseid.

Viimaks on oodatud päev käes. Onu ilmub, nägu säramas. Patsutab lapsi, teeb pereisa ja -emaga small talk’i ja on igatepidi tore. Klõpsutatakse pilte.

Kõik sujub suurepäraselt. Lauas istub onu aukohal, ühel hetkel kõlistab kahvliga vastu alustassi ja kõneleb, tänab vastuvõtu eest ja muutub lausa familiaarseks. “Te olete mul nii toredad ja tähtsad, pidage meeles, kui on muresid, siis teate, kes teid toetab,” ütleb kuulus ja rikas onu.

Pereema punastab, pereisa naeratab vaoshoitult.

Ja siis korraga on uhke suur auto maja eest läinud. Korteris valitseb vaikus. Hunnik musti nõusid on pesta… “Nooojah,” ohkab pereisa ja läheb õue koonuseid ära koristama.

PS. Ma hindan kõrgelt USA presidendi Barack Obama visiiti Eestisse, iseäranis praegusel ajal ja kontekstis. Õieti oli see tähelepanuväärne visiit ja tõenäoliselt pidas Obama Tallinnas kõne, mida meenutatakse temaga seoses ka hiljem. Kuid meedia “kellad ja viled” panevad mõnikord ikkagi muigama, eriti kui ise kogu aeg nende keskel istud.

Print Friendly, PDF & Email