Metsaelu muutub sügisel lärmakamaks (2)

Suuremat sorti jahihooaeg on algamas. Ehkki metsseakesikuid kütitakse aastaringselt ja sokujahtki käib juba pea kaks kuud, algab septembrist metsades ja soodes palju elavam sagimine.

Selle kuupäevaga läheb lahti hiilimis-varitsusjaht punahirvedele ja metskitsedele. Poolest kuust ka põtradele. Alates oktoobrist lisandub varitsusele ka ajujaht, mis kestab jõuludeni ja jätkub uuel aastal punahirvedele ja metssigadele jaanuari lõpuni. Pärast seda jätkub metsseajaht veebruari lõpuni, mil jahimehed hooajale kriipsu alla tõmbavad.

Kärla maadel oleme suutnud ulukite arvu viia üsna optimaalseks, ehkki ka siis, kui on kusagil liikumas kas või üksainus isend, võib tähelepanelik looduses viibija tema elutegevusest jälgi leida.

Jahimeeste ülesanne on hoida ulukite arvukus tasakaalus kohaliku looduskeskkonna võimalustega. See tähendab, et ulukid ei sekku olulisel määral oma elutegevusega inimese ellu ega tekita temale kahju. Suurim kahju, mis võib tekkida, on autole ette jooksnud suuruluki põhjustatud liiklusõnnetus, mille tagajärjel inimene hukkub või saab vigastada.

Ise arvame, et meie metsades peaks jätkuvalt kärpima punahirvede arvukust, neid kohtavad jahimehed viimastel aastatel kõige sagedamini. Kas nende suure arvukuse taga on intensiivne metsaraie, mis pärast lankide võsastumist hirvedele väga hea talvise toidulaua katab, või soe mereline kliima, võib vaid mõistatada. Ise arvame, et mõjusad tegurid on mõlemad. Ka rohumaade hea olukord meie kandis aitab sõralistel talveks ette valmistuda. Mativõtmine sügisesest mahlakast ristikuädalast annab neile jõudu talv üle elada.

Koostöö viib sihile

Kindlasti on jahipidamisel plusse ka uue jahiseaduse valguses, sest teist aastat tegutsevad jahindusnõukogud on ulukilimiitide eraldamisel kõige professionaalsem organ. Kuuluvad neisse ju lisaks jahimeestele keskkonnaspetsialistid ning põllumeeste ja metsaomanike esindajad. Hea on ka see, et üha rohkem saavad jahipiirkonna rentnikud küttimislimiitide eraldamisel ise kaasa rääkida, sest jahindusnõukogu annab küttimislimiidi koostöös kohaliku jahiseltsiga miinimumina. See on kohustus, ülejäänuks on sõna jahimeestel endal. Üks on aga kindel: ühegi ulukiliigi väljasuretamisest ei ole meist keegi huvitatud.

Ilmekaks näiteks koostööst on hundiprobleemi kui teema kadumine meediast. See ei tähenda aga, et kõik hundid oleks maha lastud, vaid olukorda, kus koduloomade murdmine on viidud minimaalseks.

Ka lambakasvatajad ise on teinud üsna suure töö, et oma karja kaitsta. Ent lühikese perioodi sisse mahtunud kütitud huntide hulk viitab sellele, et mingil hetkel kasvas nende arvukus plahvatuslikult. Soodustavaks teguriks võisid olla mõne aja tagused pakaselised talved, mis mere kaanetasid ja mandri huntidele saartele vaba pääsu tagasid. Oleme saanud kogemuse, et peame sellisteks olukordadeks valmis olema iga külma talve järel.

Metssiga möllab peamiselt piirkondades, kus kasvatatakse palju teravilja ja rüüsteretkede järel on hea pugeda mereäärsesse roostikku. Kuna Kärla mail pole seda ega teist, pole meil ka märgata sigade arvukuse tõusu. Samas ei ole me ise nende küttimist piiranud, et mitte tekitada liigset arvukuse tõusu.

Põdrad on meil viimastel aastatel optimaalse arvukusega, neid on meil vaja küttida järelkasvu võrra. Ka nende suurulukite arvu jälgime hoolega, sest viimane soodne talv näitas pigem asurkonna suurenemist. Tervikliku ja täpse pildi annab aga algav jahihooaeg.

Alati on teretulnud maaomanike teave suurematest ulukikahjustustest. Just ajujaht annab parima võimaluse teatud piirkondades ulukite arvukust optimeerida.

Kõik ikka ohutuse nimel!

Suuremat tähelepanu pälvib kindlasti ajujaht, mil punases vestis jahimehi peamiselt nädalalõppudel näha võib. Jahimeestel on oma ohutusreeglid, millest teised teada ei pruugi. Seepärast mõned soovitused neile, kes satuvad piirkonda, kus jahti peetakse.

Ajujaht on kärarikas, kuulda on nii jahimeeste hõikeid, pasunate või vilede helisid kui ka püssipauke. Samuti liigub metsateedel rohkesti jahimeeste sõidukeid. Tänavu jääb seenehooaeg hiljemaks ja metsas võib tekkida olukordi, kus seeneline jääb ajujahi “sisse”.

Parim, mida ta teha saab, on jääda paigale, kuni aju möödas ja jaht selles paigas lõppenud. Ja siis võib ta rahulikult oma seenelkäiku jätkata. Halvim, mida teha võib, on aju ees metsast välja jooksma hakata. Siis võib tekkida olukord, kus seeneline jookseb metsast välja paralleelselt näiteks põdraga ja seab end sellega kütiliinile jõudes ohtu. Koguka looma tagant ei pruugi inimene nähtav olla. Veel kord: kuuldes ajujahti, jää rahulikult oma kohale ja oota jahi lõppu. See on parim viis oma ohutuse tagamiseks!

Nagu jahimehed, nii võiksid ka teised metsas liikujad end võimalikult nähtavaks teha. Selleks sobib iga erksavärviline riietusese, mis inimest loodusest eristab. Kes tuleb metsa autoga, tõmmaku kas või autos olev helkurvest peale, ka see aitab teid juba kaugelt märgata. Ja isegi kui pole tegemist jahipidamise kohaga, aitab selline silmatorkamine, kui oled metsas õige suuna kaotanud või tekib mõni terviseprobleem. Seega: ole metsas alati nähtav ja kanna kaasas täislaetud akuga mobiiltelefoni. Kui seenelkäik õhtusesse aega veereb, on kindlasti abiks taskulamp.

Autojuhtidel soovitan aga jahimehi märgates kiirus maha võtta ja olla eriti tähelepanelik. Suure liiklusintensiivsusega teede ääres üldjuhul loomi ei kütita. Mõned jahimehed on seal väljas just selle tõttu, et autojuhte teele joosta võivate ulukite eest hoiatada. Koos tegutsedes ja üksteist mõistes on kõigi turvalisus tagatud. Ohutuid sügiselamusi kõigile!

Print Friendly, PDF & Email