Uute peremajade lapsed lähevad kooli uuest kodust

LÄHEB JUBA TEISE KLASSI: Kaheksa-aastane Aleksandra ja abikasvataja Taana Mägi harjutavad paar päeva enne kooli algust joonistamist. Foto: Raul Vinni

LÄHEB JUBA TEISE KLASSI: Kaheksa-aastane Aleksandra ja abikasvataja Taana Mägi harjutavad paar päeva enne kooli algust joonistamist. Foto: Raul Vinni

Augusti alguses avatud Kuressaare Perekodu kolme peremaja elanikud on nüüd lõplikult sisse kolinud ja alustavad esmaspäeval kooliteed oma uuest kodust.

Perekodu juhataja Janne Tamm ütles, et uued majad on ilusad ja hubased. “Lapsed on rahul ja personal samuti. Töötingimused on võrreldes vana väsinud majaga hoopis teised,” märkis ta.

Linna alluvusse tulek seni sisuliselt midagi muutnud pole. “Võib-olla uus nimi on ilusam,” arvas juhataja.

Lisaks avaratele tubadele on igas majas suur pesuruum mullivanniga, Kohtu tänaval ka saun. Töötajad on samad, kuid praegu on põhitöötajad puhkusel ja maja täis noori – kaks inimest päevahoiurühmas on asendajad.

“Tavaliselt on meil igas vanuses töötajaid,” sõnas Tamm.

Perekodu 23 elanikust läheb kooli 17. Kui Tolli tänava elanike koolitee läheb vaid üle õue, siis Kohtu tänava noored käivad koolis nii Kallemäel, Saaremaa ühisgümnaasiumis kui ka Kuressaare gümnaasiumis.

Lisaks on Tolli tänaval ka päevahoid. See annab vanematele võimaluse tööl käia ja oma elu elada. Sellise teenuse eest maksab kohalik omavalitsus ja lapsevanemad maksavad toiduraha.

“Pakume lapsehoiuteenust eelkõige puuetega lastele, kuid vabade kohtade olemasolul saavad meil soovi korral lapsehoiuteenust ka lapsed, kes lasteaias veel ei käi või on järjekorras,” ütles Janne Tamm.

Perekodu kasvandike 1. september ei erine kuidagi kodulaste omast. Varuda tuleb õppevahendeid, osta uued riided ja jalanõud. Riided valivad lapsed koos kasvatajaga. Pärast aktust ootab koolilapsi igas perekodus peolaud.

Tehakse salatit, pitsat ja torti või kringlit.

Esimesse klassi sel aastal keegi ei lähe, noorim kasvandikest läheb teise klassi. Kuigi toimetulekukooli lastel õpikuid ja vihikuid vaja pole, tuleb neile osta voolimismassi, värve ja arendavaid mänge, mis on päris kallid. Mingit toetust kooli minevatele lastele ei maksta. Nagu ka lapsevanemad, peavad Perekodu töötajad leidma vajalikud ressursid üldisest “katlast”.

Peremajade elanikud ootavad kooli minekut. Kuid nagu noored ikka, eelistaksid nad õppimisele trennis käimist või arvutis istumist. Pärast tunde käiakse jalgpallitrennis, purjetamas ja ka ratsutamas. Lastel on tugipered, kelle juures käiakse nädalavahetustel ja koolivaheaegadel külas. Igal lapsel on oma tugikasvataja, kes suhtleb kooliga ja täidab muid lapsevanema kohustusi.

Augustilõpu seisuga lahkub Perekodust kaks noort. “Nad lõpetasid Kuressaare ametikooli ja hakkavad nüüd omaette elama,” ütles juhataja.

Üks neist sai toa linna sotsiaalmajas ja teisel on korter maal. Noori on iseseisvaks eluks ette valmistatud. Koos käiakse poes, kodus tehakse valmis ostunimekiri, räägitakse ka rahast.

“Eks see esimene palk võib ju kiiresti käest kuluda, aga tegelikult saavad kasvandikud siin olles ka taskuraha ja ametikool maksis neile stipendiumi. Nii et oma raha neile tundmatu pole,” täpsustas juhataja. Noored ise on juba mitu aastat palunud neile jõuludeks ja sünnipäevadeks teha kingitusi, mida võib tulevikus oma kodus vaja minna.

Juhataja Tamm rõhutas, et iseseisva elu peale läinud kasvandikega on neil side olemas. “See ei ole nii, et laps visatakse pea ees vette, kui vastav vanus käes. Teame siit lahkunud noori ning oleme nende elu ja tegemistega kursis,” kinnitas ta.

Print Friendly, PDF & Email