Mis su tere ikka maksab? (11)

Klassikast teame, kuidas pahur peremees kärkis teretanud sulasega, et mis su, sandi, tere ikka maksab! “Tere ka, üleaedne,” julges uus Vargamäe peremees vanale öelda, kes teda pika pilguga mõõtis. “Mis su tere, va sitikas, kua maksab,” vastas Pearu romaani “Tõde ja õigus” I osas. Tema meelest mitte midagi.

Tere on nii tavaline asi ja enesestmõistetav meie elus, et sellest nagu polegi midagi kirjutada. Aga on siiski. Ajendiks sai see, et kui jõudsin Viljandisse, astusin ajatäiteks sisse Apollo poodi. Läksin üles, vasakut kätt on seal kohe pikk lett. Selle taga oli kolm naisterahvast.

Mustvalged kontrastid

Astusin lähemale. Ükski neist ei teinud minust välja, kuigi olin leti ees üksi ja muid kliente ei olnud. Kontrast Kuressaare teenindajatega oli mustvalge, olin vaid viis tundi tagasi saanud hoopis teistsuguse kohtlemise osaliseks.

Järgmisel päeval külastasin Viljani kaubamaja. Läksin kolmandale korrusele – meesteosakonda. Välisaknal oli silt “Suvekaupade allahindlus 30%”. Valisin välja 11-eurosed toasussid. Mind ei hoiatatud, et need ei ole suvekaubad ja neile allahindlus ei kehti. Ostsin ikkagi, rahustades ennast, et loll saab ka kirikus peksa.

Veel sissepõige Viljandisse. Soovitan soojalt kõigile lugejatele, kes Viljandi linna satuvad, astuda läbi Fellini kohvikust, mis asub Tasuja plats 1. Kohvik on avar, kaunilt ja soojalt kujundatud. Selle omanik on kunstiakadeemias sisekujundust õppinud. Aastaid on perenaine ja kohviku rajaja Merit pidanud lambaid ja tuleb otsesõnu tunnistada, et puust serveerimisalusel lambalihavõileib oli suur, maitsev ja toitev. Selle ametlik nimi menüüs on “pikalt küpsenud lammas ja rukkileib”. Ehk siis rostbiif.

Supp oli taldrikul kujundatud kui kunstiteos. Krooniks kõigele oli Inglise ingveriõlu. Ja hinnad olid suve kohta vastuvõetavad. Kohvik-restoran tunnistati aga Eesti 50 parema restorani hulka kuuluvaks! Kohviku tunneb kaugelt ära siniseks värvitud välisukse järgi.

Äsja Kuressaares avatud kauplus-kohvikus Tallinna tänaval võeti vitriinist purgiõlu, mis maksis 92 senti. See toodi mulle lauale, pidin ise purgi lahti urgitsema ja maksma selle eest 2 (!) eurot. Üks teine teenindaja, kellele asjast rääkisin, ütles, et see oli klaasipesemistasu.

Kuressaares elav Liisa oli pärast keskkooli klienditeenindaja suure reisilaeva peal. Neile õpetati, kuidas kliendiga käituda. Tema arvates on toidupoes töötajal viisakus ja “tere” sisse kodeeritud. Tallinnas on inimesed aga kauplustes väsinud ja on näha, et nad ei armasta oma igapäevast tööd. Nagu mask oleks ees – ära mind tülita!

Teenindaja on oma kodu peegel

Eks teenindaja ole oma kodu peegel. Hea, kui tere kätte saad, naeratust ei tasu loota. Olen aga tähele pannud, et kui kassapidajale öelda midagi tavatut, on ta kohe “sulavõi”.

Ülle, väikese käsitöökoja omanik vanalinnas, teab teenindamisest rääkida omadest kogemustest ja mujalt ka. Ta tunneb Rae poe kassapidajatele õhtuti kaasa, sest ostjatest on mitmedki õllest purjus, teised aga halvas tujus.

Samas ei meeldi talle kauplused, kus müüjad võtavad sisseastuja kohe “kahvlisse”, pakkudes seda ja teist, püüdes kaupa kaela määrida. Töö ehk siis teenindamise muudavad aga koormavaks ostjad või uudistajad, kes tahavad rääkida. Teiste eraeluasju või linnajutte on päevast päeva väsitav kuulata. Lobisejad on just naised, kellele ei saa selga keerata, sest väikeses linnas tunnevad kõik kõiki.

Ülle väike pood meeldib soomlastele, nad tunnevad seal end kindlamalt. Kui mõni ostjatest on upsakas, siis on see eestlane.

Vähemaks on jäänud kauplemist hinna üle, ka soomlastel, kes varem ikka “alet” nõudsid.

Mulle meeldib, et Kuressaares võib teenindajatele sina öelda. Oled nagu Soomes, kus tõesti sinatatakse ka presidenti ja peaministrit. Mõni ütleb sinatamise peale vastu küll teie, nagu Jaan Lember turul.

Üllet sinatamine otseselt ei häiri, kuid teatud tõrke tekitab temas küll – ta ei taha võõra inimesega familiaarseks muutuda.

Kuressaare turismiinfo keskuse juhataja Karmen Paju kinnitas, et nende külalisraamat näitab positiivset tagasisidet. Külaliste ootused ei ole kõrged, kuid nähtu üllatab neid positiivselt. Valitseb teretulemast-meeleolu, kohalikud (teenindajad ka) on sõbralikud, abivalmis, külalisele pakutakse nõu ja abi.

Southwestern Consultingu kaasasutaja ja müügitreener Dustin Hillis viis mõni aeg tagasi Viru hotellis läbi koolituse “Müüa nii, nagu inimestele meeldib osta”. Selline koolitus oleks kuurortlinna teenindajaile ehk mõneti luksus, kuid põhimõtet tasuks silmas pidada, päevast päeva ja hommikust õhtuni. Vana põhimõte, et klient on kuningas, ei ole ka meie ajal kuhugi kadunud!

Igaüks on teretamist väärt

Teretamise juurde ringiga tagasi. Kas terele vastatakse? Kuidas kunagi, arvas käsitöökoja omanik Ülle. Mida siin tahtagi, kui isegi majanaabrid ei tereta, ei vastu ega ise.

Argo Ideon kirjutas hiljaaegu Postimehes arvamusloo “Tere ka, üleaedne”. Ta viitab Soome suurimas ajalehes ilmunule. Nimelt on Helsingin Sanomates südasuvel arenenud debatt veidi ootamatul teemal: miks soomlased tere ei ütle?

Asi sai alguse lugejakirjast, mis kõneles kolm aastat Soomes elanud ameeriklaste perekonnast. Kui neilt lahkumisüritusel uuriti, kuidas siis Soome ka meeldis, oli vastus, et pole võimalik omada meeldivaid mälestusi riigist, kus inimesed üksteist ei tervita. Majas, kus perekond elas, leidunud ka selliseid inimesi, kes neile kolme aasta jooksul kordagi tere ei öelnud.

Sellest kirjast läks lahti juba laiem arutelu, miks Soomes inimesed üksteist ei tervita (silmas peeti just niisugust olukorda, kus inimesed ei ole tuttavad).

Üks seletus oli idanaabri mõju: “Venemaal mõeldakse, et ainult nõrgamõistuslik naeratab tundmatule inimesele.”

Argo Ideon viitab oma artiklis ka kunagi loetud blogile Eesti ettevõttesse saabunud USA praktikandi elust, kes esimesel tööpäeval Tallinnas kartis siiralt, et kõik uued kolleegid vihkavad teda, kuna istuvad vaikselt oma laua taga, nohisevad ja mitte keegi ei tule temaga rääkima. Kui ta oleks aga pikemalt Eestisse jäänud, oleks ta ilmselt lõpuks taibanud, et siin on täiesti võimalik ka aastaid kellegagi põhimõtteliselt samas ruumis töötada, ilma et eales tekiks mingit vajadust, või kui soovite, siis ettekäänet temaga ainsatki sõna vahetada.

Riigi suurimas ajalehes avaldatud lugejakiri lõppes mõttega: “Iga inimene on teretamist väärt.” On küll, leian ma.

Tere sünnib kodus. Meie väikeses külas on vähe lapsi, aga nemad teretavad mind siiski. Samas olen täheldanud, et vanemad inimesed pööravad kokkusaamisel-möödumisel pilgu mujale, mitte minule. Nad nagu pelgaksid võõra inimese tervitamist. Eriti teenindusalal. Ka Kuressaares. Ja muidugi suvel, kui linn on võõrastest pungil.

Tõnu Vare
suvesaarlane Pajumõisast

Print Friendly, PDF & Email