Halb iseloom kui karjast väljamineku põhjus

Jõudluskontrolli keskus kavatseb järgmisel aastal loomapidajaid koolitada, kuidas saada hakkama kehva iseloomuga piimaveistega.

Jõudluskontrolli keskuse väliteenistuse osakonna juhataja Aire Pentjärve sõnul ei maksaks looma iseloomu teemat muidugi üle tähtsustada, sest lehmade karjast väljamineku peamised põhjused on endiselt udarahaigused, ahtrus ja kesine piimaand. Siiski on jõudluskontrolli keskusel plaanis muude teemade kõrval viia läbi ka koolitus teemal “Looma sant iseloom kui karjast väljamineku põhjus”.

Võimalusel kutsutakse esinema loomapsühholoog ja üritatakse anda loomakasvatajatele teadmisi, kuidas kehva iseloomuga loomi n-ö õigele teele juhtida ja neid lüpsma saada. “Sellega on kokku puutunud kõik pika staažiga loomakasvatajad, ehkki selliste loomade osakaal karjas on tegelikult väga väike,” mainis Pentjärv.

Kõljala POÜ juht Tõnu Post ütles, et nagu inimeste hulgas on ka loomade seas halva iseloomuga isendeid, lehmadel väljendab see eelkõige lüpsist keeldumises. “Igal aastal läheb meil mõni loom sellepärast karjast välja, et ta on lausa eluohtlik,” nentis Post, kelle sõnul väljendub lehma keerukas loomus eelkõige paanilises arguses ja umbusklikkuses. “Ta ei usalda mitte kedagi ega lase ennast kinni panna ja võitleb sulle sõna otseses mõttes vastu ja võib sind lähenemisel jalaga lüüa või ajamisel rünnata,” kirjeldas Tõnu Post.

Looma keeruline iseloom ei ilmne Posti sõnul kohe vasikaeas, vaid see tuleb ilmsiks ikkagi lüpsi algusega. Kui mullikat lüpsma õpetada, võib arg loom väga pikalt vastu ajada ja igati moodi peksta, rääkis loomakasvataja. “Meil on olnud halbu juhuseid, kus mullikas on löönud lüpsjal randmeluu puruks,” lausus Post, kelle sõnul osa närvilistest mullikatest rahuneb siiski maha ja mõnest võib saada isegi väga hea lüpsilehm.

Tõnu Posti sõnul võib looma nõrk närvikava mõnel juhul kanduda edasi põlvest põlve. “Tean oma praktikas ka mõnda looma, kelle vanaema oli selline, ema oli sandi iseloomuga ja nüüd on ka noor lehm selline. Kõik ühtemoodi sellised närvilised.”

Suurtes karjades, kus valitseb suurem anonüümsus, on nõrga närvikavaga loomadel suurem võimalus lehmaks kasvada, sest individuaalset jälgimist ei ole ja looma iseloom saab selgeks ajapikku. Väikeses karjas hakkavad probleemid silma seevastu palju varasemas eas. “Väikestes karjades tunnevad omanikud ju iga looma nii iseloomu kui ka nime ja näo järgi ning probleemsel loomal tihtipeale ei lastagi lehmaks kasvada,” märkis Tõnu Post.

Orissaare ja Laimjala valla veterinaararst Mihkel Käärid ütles, et nagu inimesed, on ka loomad erineva iseloomuga ja närvilisemaid loomi tuleb kohelda teistmoodi. Pelglikkus inimese ees võib tekkida näiteks tiinetel loomadel, keda on terve suvi mere ääres karjatatud ja keda siis sügisel pärast poegimist lüpsma hakatakse. “Siis tekib probleem, et lehm ei ole lihtsalt harjunud, et inimene teda puutub,” rääkis Käärid, kelle sõnul tuleb sellisel juhul looma uue olukorraga rahulikult harjutada. Probleeme võib tekkida ka lehmadega, kes on vasikaeast peale olnud väga haiged ja saanud palju süste.

Tõnu Post lausus, et suures farmis hakkavad talitajatele eelkõige silma väga sõbralikud loomad. “Sellised loomad, kes tulevad sulle ligi ja on sõbrad algusest peale,” rääkis Post. “Ükskõik kus ta sind näeb, ta tuleb ja tahab sulle nina tasku pista.”

Print Friendly, PDF & Email