Et sügis tuleks rõõmuga

Kalender kuulutab peatset kooli ja lasteaeda minekut iga päevaga üha jõulisemalt ja muudab lastega pered aina rahutumaks. Saabumas on aeg, mis sunnib muutma kogu pere seni toiminud elustiili – puhkamise vaba rütm tuleb vahetada oluliselt pingelisema ja täpsema töörütmi vastu.

Enam ei saa lapsed pesemata magama minna ega suvalisel ajal voodisse pugeda, nagu suvel vahel juhtuda võis. Emadel on jälle rohkem triikida ja pesta, sest kõik peavad välja nägema korralikud. Hommikusöögilauas istub jälle koos arvestatav seltskond, sest keegi enam kauem magada ei saa. Kohe-kohe saabuvast sügisest annab märku ka ilm, mis jagab päev-päevalt üha heldemalt külmemale aastaajale omaseid vihma- ja tuulehooge.

Kui mõte ees ootavast kooli- või lasteaeda minekust veel mõne nädala eest 30-kraadises leitsakus kummaline ja võõristav tundus, siis nüüd on see aeg käes. Enam ei küsita lapselt, kas sa tahad või ei taha, sest nüüd juba peab.

Uuega harjutada tasub aegsasti

Kõige pisemate, alles lasteaiateed alustavate põnnide päevadesse mahub ilmselgelt palju kurvastamist ja silmavett. Et oma väikelapsi lasteaiaeluga võimalikult valutult ja tasapisi kurssi viia, otsivad tublimad emmed juba augustis oma laste “pesapaigad” üles ning õpivad järjekindlalt ja üksteise võidu oma lapsest eemal olemise ja lahtilaskmise kunsti.

Tegelikult vajavad ka juba lasteaias käinud lapsed pärast puhkust järkjärgulist lasteaiaellu sulandumist, sest järsk elustiili muutus on väikesele lapsele samuti stress.

Nädal enne lasteaeda toomist peaks laps juba kodus harjuma lasteaia päevakavaga sarnaselt sööma ja magama. Esimesed lasteaiapäevad ei tohiks kindlasti kesta 10,5 tundi, nagu lasteaiad enamasti avatud on.

Lasteaia õppeaasta algust oleks samuti tore pere keskel tähistada, näiteks koogi- või tordisöömisega, nagu enamasti tehakse pere suuremate laste koolimineku puhul.

Neil lastel, kes võtavad koolitee ette esimest korda, on kooliminekuärevus muidugi tunduvalt suurem kui “vanadel kaladel”, kes juba kõike teavad: sama maja, eksimatult äratuntavad klassiruumid, tuttavad klassikaaslased ja õpetajad. Hea ja kindel on olla, kui kõik on tuttav.

Samas võib tõdeda, et pelglikke lapsi satub kooli üha vähem – praeguse aja lapsed on oma eelkäijatega võrreldes aina julgemad ja enesekindlamad, samas on neil aga mingil määral raskem alluda koolikorrale ja distsipliinile.
Kahjuks tulevad nad endaga ka järjest kehvemini toime, sest paljuski üliturvaliselt hoitud lapsed ei ole näiteks harjunud üksi kodus olema, ei ise lahti keerama koduust ega veekraani, rääkimata endale kapist lihtsama toidupoolise leidmisest.

Lapsed omandavad väga kergelt koolieelikueas õpitud abituse võtted, kui nende eest kõik neile tegelikult jõukohased tööd ära tehakse. Näiteks lasteaia vanemas rühmas suudavad lapsed enda järelt koristada kõik kappidest välja võetud asjad, teha pärast magamist üles oma voodi, panna kuivama märjad riided. Miks nad ei peaks seda siis ka kodus oskama?!

Kuna vanemad aga lapse eest sageli kõik asjad ära teevad, on ehk suurem hirm, kas laps saab ikka hakkama, esimest korda kooli minevate laste vanematel, mitte lastel endil. Nii kujutatakse sageli põhjendamatult tumedates värvides ette koolielu algust ja seda, kui raskelt kõik minema hakkab. Valdavalt puudutavad tekkinud probleemid aga just lapse sotsiaalseid oskusi koduses elus. Kas iga kord lahendab ikka probleemid esimese klassi lapsele ostetud nutitelefon, kui laps vanemat pidevalt töö juures segab ja abi küsib, oskamata ise oma peaga mõelda ja otsustada? Mis saab näiteks siis, kui levi ei ole või telefon on kuhugi kadunud?

Vanad head rituaalid jäägu

Mis puudutab koolis õppimisega seotud toiminguid, siis võiksid täiskasvanud oma elutarkusele tuginedes teada, et 7-aastase lapse huvi ja uudishimu millegi suure ja tundmatu vastu ning tänavatel koolikotiga iseseisvalt liiklevad koolilapsed on ajast aega olnud need faktorid, mis iga lapse esmase koolimineku “käima tõmbavad”. Üha vähemaks jääb neid lapsi, kes kooli minna ei taha, koolis iseseisvat toimetamist ei armasta või ilma emata kooliteed ette võtta ei julge.

Paraku jääb üha vähemaks ka neid lapsi, kes koos emme-issiga endale kooliriideid ja koolikotti ostma lähevad, pigem näeb kirjatarvete lettide ees õhinal askeldamas emasid. Paljud pered tellivad aga kogu laste koolivarustuse arvuti tagant lahkumata, interneti teel. Kindlasti on lapsi, kes neile plaanitud koolivarustust ka arvutiekraanil ei näe ja nende ostmisel sõna sekka öelda ei saagi.

Need täiskasvanud aga, kelle kooliaeg jäi nõukogude aega, mäletavad kindlasti eredalt koos perega ette võetud koolikraami ostmist spetsiaalsetelt koolilaatadelt, kaubamajas uue koolivormi proovimist jne. Nii-öelda linnapäevaga kaasnes sageli ühine jäätise- või koogisöömine kohvikus. Kahju, kui tänapäeva koolilapsed peavad sellistest, omal ajal rituaalideks kujunenud ettevõtmistest loobuma ainuüksi seetõttu, et kasvavad nii moodsas ja mugavas kodukaubamajadega varustatud ühiskonnas.

Esmakordselt kooli minek on aga ajast-aega olnud ahvatlev ja meeldejääv. Tahaksin uskuda, et esimese koolipäeva tähistamise traditsioon praegustes eesti peredes ei kao, sest see päev inimese elus on ju pika ja aeganõudva haridustee algus.

Usun, et enamik täiskasvanuid mäletab oma esimest koolipäeva nagu eilset päeva – seda, milline oli sel päeval ilm ja kuidas lõhnas koolisärk, mida ema just triikinud oli. Seda, missugused lilled sai esimesele õpetajale kingitud ja kui soe tundus tema julgustav naeratus. Meeles püsib ka toona painanud mõte – millal on õige aeg ema käest lahti lasta – ja teadmine, et kodus kapis ootavad suurte kreemililledega tort ja kingitus.

Piret Kaasik
lapsevanem ja lasteaiaõpetaja

Print Friendly, PDF & Email