Tulemiste ja minemiste valu (2)

Mõned aastad tagasi leidsin vanu pilte sorteerides ühe ümbriku. Selles olid vanaisa kirjad minu vanaemale sellest ajast, kui vanaisa merd sõitis ja vanaema teda kihlatuna ja ka noore abielunaisena kodus ootas…

Saaremaa mehepoegadel (ja ehk ka peretütardel) on paljudel emapiimaga saadud mere kutse – minna laevale, minna merekooli, merele, minna maailma. Sellest on kirjutanud meie kandi kirjanikud ja seda olen kuulnud ja kogenud niisamagi. See on saarlase eripära, et mere kutsele ei saa vastu seista.

Tänapäeva ühiskonnas on asjad teisenenud, on tulnud juurde võimalusi ja teed on lahti mitte üksnes enam mere kaudu, vaid ka maismaad pidi. Ja paljud neid võimalusi ka kasutavad: kes läheb Austraaliasse tööle, kes Soome.

Kes Aasiasse seljakotiga hingerahu otsima, kes USA-sse õnne leidma. Maailm on lahti me ees ja kaugused kutsuvad. Samuti on illusioon, et mujal on parem kui kodus. See mõte on alati olemas ja eriti tugev enne, kui pole ise reaalselt kuskil ära käinud.

Pudrumägesid pole

Minnes ja võõrsil olles tuleb aga see teadmine üsna ruttu, et pudrumägesid ja piimajõgesid pole kuskil. On vaid erinevad kultuurid ja rahvad ja maailmanägemised, kõikjal on õnn ja rõõm, häda ja viletsus ning ka valu ja pisarad. Bürokraatiast ja keerulisest elukorraldusest rääkimata, millest ka võõrsile läinutel end läbi tuleb närida. Ja reeglid, mille olemasolu meile täiesti absurdsena tundub.

Üle kõige reegel on aga: igal maal selle maa kombe kohaselt.

Ei saa minna teise ilmaotsa ja eeldada, et asjaajamine seal samamoodi käib kui meie juures, et saad kodusest arvutist anda allkirja ja riigiga suhtlemine on hiirekliki kaugusel. Rääkimata sellest, et Eestis on ka iga põõsa taga internet. Ja et külapoes saad maksta kaardiga ning sul on külapoes iga päev värske piim, leib ja vorst. Ja et meil on veel alles need külapoed – jah, viimastel aastatel on nende arv küll vähenenud, kuid nad on ikkagi olemas – kodust umbes kümne kilomeetri raadiuses. Unelmatemaal Ameerikas pead aga Ohio osariigi väikelinnas elades 50 km maha sõitma, et saada mingitki teenust, kaupa või suhtlust riigiga. Ning üle ega ümber ei saa meie rikkumata loodusest ja puhtast õhust. Ka Tallinna kesklinn on selles osas positiivne näide, võrreldes näiteks New Yorgiga…

Nii et minekutel on alati mitu tahku. Ootused ja lootused ning tegelikkus. Kas me minnes oleme valmis tegelikkuseks? Kas suudame kohaneda muu maailma veidrusega, lennates välja oma turvalisest ja suhteliselt kenasti korraldatud Eesti ühiskonnast?

Poliitikud on viimastel aastatel asunud manipuleerima selle eestlase mujale minekuga – hirmul on ju alati suured silmad, ütleb ka rahvatarkus. Ja rahvusliku hääbumisega hirmutamine on saanud osaks meie poliitilisest retoorikast.

Jah, esmapilgul tundub ehk hirmutav tõesti, et eestlaste kogukond on Soomes juba suurim muulaste kogukond ja sealpool lahte võid ennemini kohata eestlasest töötegijat. See ei ole aga rahvusliku hääbumise probleem. See on meie teatud poliitika tulemus ja poliitikud on tõesti need viimased, kes iseoma otsuste üle hädakisa peaksid tõstma. Pigem ikka nii, et mida on inimene otsustanud, seda saab inimene ka muuta.

Tullakse ka tagasi

Ehk oleks mõistlik tegeleda nende probleemidega, mis inimesi praegu mujale tööle ajavad, sotsiaalses ja ühiskonna jätkusuutlikkuse kontekstis? Miks meeldib eestlasele Soomes rohkem töötada kui Eestis? Triviaalne vastus: sest sealsed poliitikud on ühiskonna elu sedasi korraldanud, et inimesel on seal riigis hea ja turvaline elada. Nii lihtne ja labane on see põhjus. Nii et äraminemise üle hädakisa tõstmine ja, mis veel hullem, selle kasutamine poliitiliseks manipulatsiooniks pole eriti kena.

Äraminemiste juures on aga veel üks oluline asi, mida on ehk vähe rõhutatud: kõik äraminemised tähendavad ju, et kunagi naastakse siia uue ja rikkalikuma kogemustepagasiga.

Nagu elu on näidanud, jõutakse maailmast õnne otsides tihti hoopis arusaamisele, et oma kodus Eestimaal on kõige parem. Nii et ka tagasitulijaid on, ja on järjest rohkem, sest ühel hetkel, kui maailma on juba nähtud küll, tekibki igatsus, koduigatsus. Sest õnn ei ole mitte Ameerikas ega Hiinas ega Aasias, õnn on meie südames. Ja vaade kodule kaugelt avaneb ka hoopis uues perspektiivis, igatsuse perspektiivis.

Mu vanaisa kirjad, kui nüüd loo algusse tagasi minna, olid töömehe, meremehe kirjad, sest kodust kaugel oli vaja olla selleks, et raha teenida. Ja nendes kirjades oli kõikides kesksel kohal soov tagasi tulla, igatsus kodu ja armsama järele. Kui on, kuhu tulla, ja kui on, kelle juurde tulla ja kui on põhjust tulla, siis tullakse kindlasti.

Meie mure, see kodusolijate ja ootajate mure peaks aga olema, et tulijatel oleks tõesti tahtmist ja võimalus tagasi tulla. Et keegi ootaks kuskil, armastaks ja hooliks. Küll nad siis koju tagasi tulevad, varem või hiljem. Sest kodus on ikka kõige parem ja kodu on seal, kus on su süda.

Print Friendly, PDF & Email