Me ei ole lodevuspagulased! (16)

Ma ei saa kohe kuidagi nõus olla Eesti Rahva Muuseumi direktori Tõnis Lukasega, kes iseseisvuse taastamise tähtpäeva puhul Tartus toimunud kõnekoosolekul nimetas Eestist lahkuvaid inimesi mugavuspagulasteks, osalt ka lodevuspagulasteks.

Ilmselt ei kuulu Tõnis Lukase tutvusringkonda selliseid inimesi, kes on välismaale tööle või õppima läinud. Kui kuuluks, siis ta teaks, et see otsus ei tule kergelt. Nimetada neid inimesi mugavateks või lausa lodevateks on absurdne, sest kordan: Eestist lahkuda ei ole lihtne ega kerge otsus.

Kodumaalt välismaale lahkumine on väga suur ja kompleksne nähtus. Näiteks iirlasi elab välismaal miljoneid. Mis juhtuks, kui Iirimaal mõni avaliku elu tegelane avaldaks arvamust, et need iirlased, kes elavad välismaal, avavad seal Iiri pubisid ja tutvustavad iiri kultuuri jne, on mugavad või lodevad? Ilmselt põhjustaks see skandaali.

Praegu otsivad paljud eestlased paremat elu Soomes. Omal ajal läks aga väga palju soomlasi tööle Rootsi. Täpselt samal põhjusel, mille pärast eestlased Eestist lahkuvad.

Ellujäämise küsimus

Tihtilugu ei ole välismaale mineku puhul küsimus majandusliku heaolu otsimises, vaid ellujäämises.

Kui avame ükskõik millise internetikommentaariumi, mis seda teemat käsitleb, siis räägivad inimesed seal oma lugusid, miks nad ära läksid või lähevad. Kellel pole lihtsalt raha, et lapsele süüa osta, rääkimata kommist või ranitsast. Ja selle asemel, et minna vargile või mingit toetust lunima, võtavad nad vastu raske otsuse minna ja teenida oma lapsele leiva-, kommi-, ranitsaraha kodumaast eemal. Minu meelest on see vastutustundliku inimese käitumine.

Selles küsimuses olen enda jaoks tõmmanud väga selge piiri lõuna- ja põhjaeurooplase vahele. Ma ei soovi esimesi halvustada ja püüan neile mitte liiga teha, aga kümnest hispaanlasest mõtleb seitse-kaheksa raskesse olukorda sattudes ainult sotsiaalsüsteemilt abi saamise peale. Kaks-kolm mõtlevad, kuidas ise hakkama saada, et “võib-olla pean minema Argentiinasse lihatööstusse tööle”. Eestlastel on see protsent vastupidine ja minu arvates tuleb see geneetilisest koodist. Kui lõunaeurooplane suvi või sügis läbi ei pingutanud, siis midagi hullu ei juhtunud: surnuks üldjuhul ei külmunud, midagi ikka hamba alla leidis.

Kui Põhja-Euroopa elanik – ka eestlane – jättis aga oma suvised tööd või metsa tegemata, siis jäi ta nälga või külmus surnuks või sai temast vallasant. Seega on suhtumine “pean ise hakkama saama” eestlasele lihtsalt omane. Niipea kui tekivad ohumärgid, hakkab ta tegutsema, mitte appi karjuma.

Mõelgem korraks alternatiivi peale: mis siis saaks, kui need inimesed ei läheks ära?

Mina elan ja töötan lõunamaal, Tenerifel. Seal eksisteerib selline nähtus, millest on ka meil Eestis räägitud – sotsiaalsed töökohad. Need inimesed, kes endale rakendust ei leia – ja kes pahatihti ei tahagi leida, sest mis viga kuue-seitsme-kaheksasaja euro eest lihtsalt kotil lesida ja korra kuus nägu näitamas käia –, tuuakse vägisi ja kättpidi tegema mõnd ühiskondlikult kasulikku tööd.

Supp jääb lahjaks

Sel talvel elas Tenerifel pooleks aastaks sinna puhkama sõitnud Mart Normet, ETV meelelahutustoimetuse üks juhte. Tema tuli ühel päeval meie Kompassi ja ütles: “Nüüd lõpuks nägin ma selle manjaana ära ja ma mõistan, millest mulle kogu aeg räägitud on.” Normet nimelt nägi oma üürikorteri lähedal järgmist pilti: oli üks pink, umbes kaks meetrit pikk ja viis meest. Kes imiteerisid kordamööda pingivärvimist. Tõele au andes sai see pink siiski õhtuks värvitud. VIIE MEHE poolt! Muidugi, see on üks viis sotsiaal- ja tööhõiveprobleeme lahendada: võtame viis meest, ütleme, et olgu see pink värvitud, ja maksame neile mingisuguse sümboolse summa. Mina leian, et see ei ole hea lahendus. Selle asemel võib ju võtta ühe mehe, kes värvib selle pingi tunni ajaga ära, maksta talle korralikku palka, ülejäänutele maksta aga abiraha. Mitmekesi ühe inimese töö tegemine on töö narrimine.

Samamoodi ei ole õige see, et laseme viiel inimesel siin, Eestis, ära teha ühe inimese töö.

Kui laua teeb valmis ühe mehe asemel viis meest, siis lisandväärtust seeläbi ju ei teki. Ostja maksab laua eest ju ikka sama hinna. Kui oled aga sunnitud palgasumma jagama viie mehe vahel, muutub supp lahjaks.

Seetõttu peangi loogiliseks ja õigeks, et need inimesed, kes Eestis rakendust ei leia, küll aga mujal, lähevad sinna, teevad oma tööd ja teenivad oma palka seal. Ja need, kes kodumaale jäävad, teenivad selle võrra rohkem.

Kahjuks pole meil Eestis osatud siit lahkunud inimeste potentsiaali isamaa hüvanguks ära kasutada. Jah, oli küll kampaania “Talendid koju”, ent mis sellest pastakast väljaimetud totakast kampaaniast kasu oli? Pigem tuleks mõelda, kuidas rakendada väliseestlasi, et nad Eesti mainet välismaal tõstaksid ja Eesti vastu huvi ärataksid.

Eestlaste maine on kõrge
Maailmas on kohti, kus eestlaste maine on tänu seal elanud ja töötanud eestlastele uskumatult kõrge.

Tenerifel on ettevõtteid, näiteks poode, mis eelistavad ja otsivadki eestlastest töötajaid, sest eestlane on tulemusele orienteeritud, teeb oma töö korralikult ära ega virise tühja koha pealt. Tal ei ole seda lääneeurooplasele külge kasvanud kommet, et kui kell saab viis, siis tööriist kukub käest, sest “nüüd algab minu aeg”. Või lõunaeurooplase suhtumist, kel on pahatihti perest väljapoole jäävatest asjadest üleüldse “savi”.

Teine koht, kus eestlased hinnas, on Austraalia. Hiljuti räägiti mulle selline lugu. Kaks noort eestlast – nagu nad seljakottidega sinna lähevad – küsisid ühest farmist tööd. Neil soovitati umbes kuu aja pärast tagasi tulla, siis olevat lootust midagi saada. Kui need noored omavahel mõtteid vahetasid, küsis farmiomanik: “Kust te olete?” Saanud teada, et Eestist, kutsus farmiomanik noored väravalt tagasi ja leidis neile seniks muud rakendust, et nad oleksid tal kuu aja pärast võtta, sest eestlaste maine on töötegijatena nii kõrge.

Mina leian, et see on hea – kui selline kuulsus Eestist levib, tekitab see aina suuremat huvi ja aina rohkem inimesi tuleb vaatama, mis maa see Eesti on, kust sellised töörügajad tulevad. Samas on neil julgem siia tulla, kuna nad teavad, et eestlased on korralikud inimesed. Võid jätta oma rahakoti hotellis lauale ja see ei kao kuhugi. See ei ole muide pisiasi.

Seega teevad välismaal elavad korralikud eestlased Eestile hindamatu teene.

Ka ei tasu unustada, et välismaal elavatest eestlastest suur osa toob oma vaba raha Eestisse, kas või siin puhkamas käies.

Ja ka neil, kes siit kibestunult lahkuvad, läheb see kibestumus mingi aja möödudes üle. Olen näinud inimesi, kes kolivad Eestist ära kirudes, ent hiljem otsekui sünnivad ümber. Kolme-nelja-viie aasta pärast on Eesti ja see, et siin kõik toimib, nende jaoks nii armas. Eemal elades saab eestlasest üldjuhul palju suurem patrioot kui nendest, kes siin elavad. Sa ju ei kiida oma kätt iga päev. See, et sul see küljes on, on ju loomulik ja sa isegi ei mõtle sellele.

Kui sa oma käest aga ühel hetkel ilma jääd, alles siis hakkad aru saama, millest oled ilma jäänud.

Olavi Antons
suvesaarlane, ekskursioonipuhveti Tenerife Kompass omanik

Print Friendly, PDF & Email