Ma ei saa kohe kuidagi nõus olla Eesti Rahva Muuseumi direktori Tõnis Lukasega, kes iseseisvuse taastamise tähtpäeva puhul Tartus toimunud kõnekoosolekul nimetas Eestist lahkuvaid inimesi mugavuspagulasteks, osalt ka lodevuspagulasteks.
Ilmselt ei kuulu Tõnis Lukase tutvusringkonda selliseid inimesi, kes on välismaale tööle või õppima läinud. Kui kuuluks, siis ta teaks, et see otsus ei tule kergelt. Nimetada neid inimesi mugavateks või lausa lodevateks on absurdne, sest kordan: Eestist lahkuda ei ole lihtne ega kerge otsus.
Kodumaalt välismaale lahkumine on väga suur ja kompleksne nähtus. Näiteks iirlasi elab välismaal miljoneid. Mis juhtuks, kui Iirimaal mõni avaliku elu tegelane avaldaks arvamust, et need iirlased, kes elavad välismaal, avavad seal Iiri pubisid ja tutvustavad iiri kultuuri jne, on mugavad või lodevad? Ilmselt põhjustaks see skandaali.
Praegu otsivad paljud eestlased paremat elu Soomes. Omal ajal läks aga väga palju soomlasi tööle Rootsi. Täpselt samal põhjusel, mille pärast eestlased Eestist lahkuvad.
Ellujäämise küsimus
Tihtilugu ei ole välismaale mineku puhul küsimus majandusliku heaolu otsimises, vaid ellujäämises.
Kui avame ükskõik millise internetikommentaariumi, mis seda teemat käsitleb, siis räägivad inimesed seal oma lugusid, miks nad ära läksid või lähevad. Kellel pole lihtsalt raha, et lapsele süüa osta, rääkimata kommist või ranitsast. Ja selle asemel, et minna vargile või mingit toetust lunima, võtavad nad vastu raske otsuse minna ja teenida oma lapsele leiva-, kommi-, ranitsaraha kodumaast eemal. Minu meelest on see vastutustundliku inimese käitumine.
Selles küsimuses olen enda jaoks tõmmanud väga selge piiri lõuna- ja põhjaeurooplase vahele. Ma ei soovi esimesi halvustada ja püüan neile mitte liiga teha, aga kümnest hispaanlasest mõtleb seitse-kaheksa raskesse olukorda sattudes ainult sotsiaalsüsteemilt abi saamise peale. Kaks-kolm mõtlevad, kuidas ise hakkama saada, et “võib-olla pean minema Argentiinasse lihatööstusse tööle”. Eestlastel on see protsent vastupidine ja minu arvates tuleb see geneetilisest koodist. Kui lõunaeurooplane suvi või sügis läbi ei pingutanud, siis midagi hullu ei juhtunud: surnuks üldjuhul ei külmunud, midagi ikka hamba alla leidis.
Kui Põhja-Euroopa elanik – ka eestlane – jättis aga oma suvised tööd või metsa tegemata, siis jäi ta nälga või külmus surnuks või sai temast vallasant. Seega on suhtumine “pean ise hakkama saama” eestlasele lihtsalt omane. Niipea kui tekivad ohumärgid, hakkab ta tegutsema, mitte appi karjuma.
Mõelgem korraks alternatiivi peale: mis siis saaks, kui need inimesed ei läheks ära?
Mina elan ja töötan lõunamaal, Tenerifel. Seal eksisteerib selline nähtus, millest on ka meil Eestis räägitud – sotsiaalsed töökohad. Need inimesed, kes endale rakendust ei leia – ja kes pahatihti ei tahagi leida, sest mis viga kuue-seitsme-kaheksasaja euro eest lihtsalt kotil lesida ja korra kuus nägu näitamas käia –, tuuakse vägisi ja kättpidi tegema mõnd ühiskondlikult kasulikku tööd.
Supp jääb lahjaks
Sel talvel elas Tenerifel pooleks aastaks sinna puhkama sõitnud Mart Normet, ETV meelelahutustoimetuse üks juhte. Tema tuli ühel päeval meie Kompassi ja ütles: “Nüüd lõpuks nägin ma selle manjaana ära ja ma mõistan, millest mulle kogu aeg räägitud on.” Normet nimelt nägi oma üürikorteri lähedal järgmist pilti: oli üks pink, umbes kaks meetrit pikk ja viis meest. Kes imiteerisid kordamööda pingivärvimist. Tõele au andes sai see pink siiski õhtuks värvitud. VIIE MEHE poolt! Muidugi, see on üks viis sotsiaal- ja tööhõiveprobleeme lahendada: võtame viis meest, ütleme, et olgu see pink värvitud, ja maksame neile mingisuguse sümboolse summa. Mina leian, et see ei ole hea lahendus. Selle asemel võib ju võtta ühe mehe, kes värvib selle pingi tunni ajaga ära, maksta talle korralikku palka, ülejäänutele maksta aga abiraha. Mitmekesi ühe inimese töö tegemine on töö narrimine.
Samamoodi ei ole õige see, et laseme viiel inimesel siin, Eestis, ära teha ühe inimese töö.
Kui laua teeb valmis ühe mehe asemel viis meest, siis lisandväärtust seeläbi ju ei teki. Ostja maksab laua eest ju ikka sama hinna. Kui oled aga sunnitud palgasumma jagama viie mehe vahel, muutub supp lahjaks.
Seetõttu peangi loogiliseks ja õigeks, et need inimesed, kes Eestis rakendust ei leia, küll aga mujal, lähevad sinna, teevad oma tööd ja teenivad oma palka seal. Ja need, kes kodumaale jäävad, teenivad selle võrra rohkem.
Kahjuks pole meil Eestis osatud siit lahkunud inimeste potentsiaali isamaa hüvanguks ära kasutada. Jah, oli küll kampaania “Talendid koju”, ent mis sellest pastakast väljaimetud totakast kampaaniast kasu oli? Pigem tuleks mõelda, kuidas rakendada väliseestlasi, et nad Eesti mainet välismaal tõstaksid ja Eesti vastu huvi ärataksid.
Eestlaste maine on kõrge
Maailmas on kohti, kus eestlaste maine on tänu seal elanud ja töötanud eestlastele uskumatult kõrge.
Tenerifel on ettevõtteid, näiteks poode, mis eelistavad ja otsivadki eestlastest töötajaid, sest eestlane on tulemusele orienteeritud, teeb oma töö korralikult ära ega virise tühja koha pealt. Tal ei ole seda lääneeurooplasele külge kasvanud kommet, et kui kell saab viis, siis tööriist kukub käest, sest “nüüd algab minu aeg”. Või lõunaeurooplase suhtumist, kel on pahatihti perest väljapoole jäävatest asjadest üleüldse “savi”.
Teine koht, kus eestlased hinnas, on Austraalia. Hiljuti räägiti mulle selline lugu. Kaks noort eestlast – nagu nad seljakottidega sinna lähevad – küsisid ühest farmist tööd. Neil soovitati umbes kuu aja pärast tagasi tulla, siis olevat lootust midagi saada. Kui need noored omavahel mõtteid vahetasid, küsis farmiomanik: “Kust te olete?” Saanud teada, et Eestist, kutsus farmiomanik noored väravalt tagasi ja leidis neile seniks muud rakendust, et nad oleksid tal kuu aja pärast võtta, sest eestlaste maine on töötegijatena nii kõrge.
Mina leian, et see on hea – kui selline kuulsus Eestist levib, tekitab see aina suuremat huvi ja aina rohkem inimesi tuleb vaatama, mis maa see Eesti on, kust sellised töörügajad tulevad. Samas on neil julgem siia tulla, kuna nad teavad, et eestlased on korralikud inimesed. Võid jätta oma rahakoti hotellis lauale ja see ei kao kuhugi. See ei ole muide pisiasi.
Seega teevad välismaal elavad korralikud eestlased Eestile hindamatu teene.
Ka ei tasu unustada, et välismaal elavatest eestlastest suur osa toob oma vaba raha Eestisse, kas või siin puhkamas käies.
Ja ka neil, kes siit kibestunult lahkuvad, läheb see kibestumus mingi aja möödudes üle. Olen näinud inimesi, kes kolivad Eestist ära kirudes, ent hiljem otsekui sünnivad ümber. Kolme-nelja-viie aasta pärast on Eesti ja see, et siin kõik toimib, nende jaoks nii armas. Eemal elades saab eestlasest üldjuhul palju suurem patrioot kui nendest, kes siin elavad. Sa ju ei kiida oma kätt iga päev. See, et sul see küljes on, on ju loomulik ja sa isegi ei mõtle sellele.
Kui sa oma käest aga ühel hetkel ilma jääd, alles siis hakkad aru saama, millest oled ilma jäänud.
Olavi Antons
suvesaarlane, ekskursioonipuhveti Tenerife Kompass omanik
Vaatame selle loo autori pilti. Ja liigitame ta välismaalaste hulka. Juukselõikuse ja prillidisaini pärast. Aga veel enam – selge ja julge silmavaate pärast.
Sellist pilku võib näha ka kalevipoegade juures, kes on üle saanud kodumaale jäänud allasurutusest.
Kas on vabastajaks raha või lihtsalt kauane eemalolek, ei oska mina küll öelda.
Ära võta tõsiselt-Lukas on ise mugavuspagulane seal muuseumis!Tema selja tagant kaaperdati rahvuslike vaadetega erakond, tema tüngas õpetajaid ja nüüd tegi riigile veel muuseumi küttelahendusega kirve kaelale ka!
Aga kes te siis olete, kui mitte lodevuspagulased? Või olete te lihtsalt seiklusteotsijad, Nipernaadid või koguni niisama juurteta ilmahulgused. Igatahes teiesugustest niin kodueestis küll lugu ei peeta.
Lodevuspagulased on meil täitsa olemas, aga väga palju neid ei ole. Nad istuvad internetis ja kui Eesti ajakirjanduses tõstatakse mingi probleem (vanasti nimetati seda elu kitsaskohaks), siis nad annavad rõõmuga teada, et meil Rootsis, Soomes, kusiganes selliseid asju juhtuda ei saa ja et üldse on kõik saamatud lollid, kes veel Eestis elavad. Ja loomulikult läheb kodumaal kõik kogu aeg halvemaks. Need ongi lodevus- ja mugavuspagulased, kes piltlikult öeldes otsivad urgu, mille keegi on juba soojaks kütnud ja siis kipuvad sealt tänitama.
Loe ikka tekst enne läbi ja siis kommenteeri.
Midatähendab lodevusagulane? Peresisa jätab oma 4 last ilma igasuguse toetuseta ja lea lohutust teise naise juures. Pereema koondatakse töölt. Nii oli ühe pere lugu. Pereeema võttis kätte ja sõitis Soome koristajaks, otsis tööd edasi. Nüüd on tal korralik palk, soomlasest mees ja lapsed siinmail said söönuks ja koolitatud.Häbi peaks sul olema sellist sousti suust välja ajada.
… soomlasest mees, no, tule, taevas, appi!!!
Õige jutt!
Tea, kas see naine põdrasambla kogumisega ka tegeleb?
Meil on olemas nii majanduspagulasi, mugavuspagulasi kui ka lodevuspagulasi.
1) Soomlastel oli jah sarnaselt Eestile 1960-70datel massiline väljaränne Rootsi. Ka seal oli nii majanduspagulasi, mugavuspagulasi kui ka lodevuspagulasi nagu meilgi praegu. Soomlastel endil oli ja on nostalgianurgakestes tänini veel selle aja kohta üks ütlemine mille lausumisel peaaegu kõik või vähemalt vanemad inimesed teavad millest jutt käib: “Meni hakemaan sitä OMA Volvoa”
2) Inimesi on erinevaid, minu puhul oli otsuse langetamine väga kerge ja võttis aega umbes 20 minutit. Tagasipöördumise otsus mõned aastad hiljem oli raskem ja vajas kaalumist nädala jagu. Pöördusin tagasi ja arvan, et langetasin õige otsuse.
Eriti raske on tagasipöördumine neil piigadel, kes on rajataga mõnel kohalikul jorsil lasknud end liialt intensiivselt mudida. Eks neid siiruviiruliste nägudega beebisid ole muidugi ka siinmail näha, kuid õige see asi ei ole. Iga roju peaks ikka elama omal maal, egas siis vanajumal asjata vihastanud Paabeli torni ehitajate peale ja segas ära ehitajate keeled, nii et need ühel päeval järsku enam omavahel kõnelda ei saanud, läksid laiali ning jätsid torniehituse pooleli.
Kaja Tampere on korduvalt Saarte Hääle veergudel kirjutanud sõna jõust.
Tõnis Lukas on pidanud peale sõna lendulaskmist nüüd korduvalt kirjeldama mida ta seda sõna kasutades mõtles, kui ta seda ütles ja keda ta tegelikult mõtles jne
Paljud välismaalased peavad Eestis taotlema elamisloa — õudne, elamiseks on vaja mingit elamisluba!!! Õudne sõna ju!
Olavi Antons oma kirjutises kirjeldab, kes Eestist lahkujad ei ole aga ta ei anna ühelegi enda kirjeldatud grupile nime.
Eelviimases lõigus kirjeldab Olavi Antons aga üht eestlaste seltskonda:
”Ja ka neil, kes siit kibestunult lahkuvad, läheb see kibestumus mingi aja möödudes üle. Olen näinud inimesi, kes kolivad Eestist ära kirudes, ent hiljem otsekui sünnivad ümber. Kolme-nelja-viie aasta pärast on Eesti ja see, et siin kõik toimib, nende jaoks nii armas. Eemal elades saab eestlasest üldjuhul palju suurem patrioot kui nendest, kes siin elavad….”
Kuhu me siis jälle jutuga välja jõudsime?
Kuhugi sinna ”Üks õige eestlane ongi väliseestlane” jutu juurde.
Tõnis Lukas või Olavi Antons — võta üks ja viska teist, mõlemad ühe ja sama kaabakerakonna liikmed!
arvan,et Olavi jutt on täiesti õige ja need kes siin jälle tatistavad on lihtsalt kadedad ja ise saamatud!
Lisan ka viite, kus Lukas selgitab, kes on teama arvates lodevuspagulased ja kes ei ole.
http://uudised.err.ee/v/eesti/d1369d17-da9b-499a-b93e-838658875057
Keda Lukas nimetas ”lodevuspagulasteks”, neid Antons nimetab hoopis ”Eesti patriootideks”.
PS. Olgu kuidas on, nalja peab ka saama. Minul ajas suu muigele eile kuuldud sõna ”seksuaallodevuspagulane”, mida kasutati ühe naise kohta, kes peale ebaväärikat käitumist koos lapsega Eestist Saksamaale pages.
Ole nüüd Ants, mis kadedusest sa siin jahud. Lihtsalt on juurteta ja kodutundeta inimestest kahju, ei midagi muud enamat. Aga kadedus – no selleks peab ikka persoon olema, keda kadetseda.
Kas saarlane,kes mandril paremat tööd ja sellega kaasnevat suuremat töötasu saab, on ka lodevuspagulane Saaremaa suhtes? Mugavuspagulased Eesti mõistes on asendamatult universaalsed ja igavesti priviligeeritud poliitikud, kes maanduvad eelnevate teenete abil mugavalt sooja koha ja suure palga peale, nt Tõnis Lukas ise.
Minu vastus Lukasele
COFFEEPAUSE BLOGI
http://coffeepause.weebly.com/blogi/mugavad-voi-lodevad