Kas tõesti musi pole patt? (16)

Vanas laulus on lohutavad sõnad: “Ei musi pole patt, ei musi pole patt, ma räägin sulle sulatõtt.”

Minu nooruses oli paljugi teisiti kui praegu. Tüdrukute ja naiste voorust peeti väga tähtsaks ja pea igas kodus alustati selle kasvatamisega maast madalast.

Kui saabus teismeliseiga, siis alla 17 eluaasta polnud peole kellelgi asja. See, et keegi oleks kusagile nurga taha poisiga musitama läinud või seda tantsupõrandal teinud, oli taunitav ja põlastust väärt.

Kuumemad paarid nurga taga kindlasti musitamas ka käisid, aga õnnetu hing, kes vahele jäi. Siis naerdi ja pilgati. Seda ei teinud avalikult isegi need, kes olid teada paarid ja pidid varsti abielluma. Musitati ja muudki tehti kahekesi kusagil mujal omaette olles, mitte rahva silme all. Paaride kuumi tundeid võis aimata vaid omavaheliste kirglike pilkude vahetamisest. Noored äsjaabiellunud, kes olid julgemad oma tundeid näitama, käisid käsikäes ja mees hoidis peol ehk naise piha ümbert kinni, aga see oli ka kõik. Käitumismallid olid vähemalt maal küllalt ranged.

Loomulikult olid noortele eeskujuks nende vanemad ja nn avaliku elu tegelased, kelle käitumine pidi olema igapidi laitmatu. Ma ei kujuta ette, et keegi teada-tuntud inimene oleks avalikus kohas võõra naise või mehe käe alt või ümbert kinni hoidnud, rääkimata embamisest ja suudlemisest.

Mina ei ole elanud Pätsi ajal, kuid usun, et siis olid reeglid veelgi rangemad ja moraal kõrgem ning keegi poleks ette kujutanud presidendi või tema proua avalikke lembehetki isegi mitte nende endi vahel, rääkimata võõrastest.

Meri ja Rüütli aega mäletan ma hästi ja mitte keegi ei saa ka neile ega nende prouadele ette heita sündsusetut käitumist. Ma saan aru, et meil kõigil on elus raskusi. On ka hetki, mil tunned, et enam ei suuda, on ka aegu, kus abielu on purunemise äärel ja hing kildudeks, kuid ma ei kujuta ette, et seda raskust ja hingevalu peaks keegi võõras mees avalikus kohas suudlustega arstima. See käib iga oma heast nimest ja moraalist hooliva tavakodaniku kohta, kuid meil on ju ikkagi üks president korraga, samuti ka üks presidendiproua ja nende käitumist võetakse kui üldpilti meie maast.

Moraali ja peret austavad inimesed kutsuvad pidustustele ja vastuvõttudele inimese koos kaaslasega ja mind isiklikult paneb imestama see, et presidendiproua, kes pole kaugeltki enam teismeliseeas, külastab üksinda ööklubi, rääkimata tema käitumisest seal. Eks ole igaühel nõrkushetki ja enda käestlaskmisi. Kui selline asi oleks juhtunud kusagil varjatult, Tallinnast või muust avalikust kohast eemal, siis oleks see jäänud kõigile saladuseks ja võib-olla osalistele kergeks, pikantseks seikluseks, kuid nüüd tekitab see piinlikkust kõigile ja jätab kehva mulje, eriti naisest.

Mina ei ole mingi moraalijünger, kuid minu kasvatuse ja arusaamade kohalt oli see käitumine suur ja inetu viga. Nii et kuigi musi pole patt, siis mõne jaoks on ikka küll.

Ingrid Holm

Print Friendly, PDF & Email