Mälestamise päev (3)

Tänane päev, 23. august on kalendris kirjas kui kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäev, mis puudutab ka paljusid saarlasi. Tegime sel puhul juttu Rein Väli, Olavi Pesti ja Selma Pahapilliga.

Olavi Pesti, ajaloolane, poliitvang (1983–86) Arvo Pesti vend:

23. august on üks oluline tähtpäev, mis paneb taas kord mõnede asjade üle järele mõtlema. Eelkõige selle üle, miks suurem osa maailma avalikkusest, sh intellektuaale, ajaloolasi, poliitikuid, peab üht inimvaenulikku ja kohutaval arvul inimohvreid põhjustanud ideoloogiat teisest kuidagi “paremaks” ja põhjendatumaks.

Kahtlemata tundub kommunistlik ideoloogia pealiskaudsel lähenemisel atraktiivsem ja inimsõbralikum kui natsionaalsotsialistlik, kuid selle ellurakendamisest johtuvad tagajärjed on olnud isegi irratsionaalsemad ja toonud palju enam ohvreid kui natsism. On ülim aeg kommunismi kuriteod natsismi omadega täielikult võrdsustada – ning mitte ainult deklaratsioonide paberil, vaid ka tegelikkuses koos kõige sellest tulenevaga.

Kommunismi eesti rahvast enim puudutanud voolu käsitledes on püütud pugeda ka eufemismi “stalinism” taha. Nii kiitis Eesti valitsus 21. mail 2009 heaks seaduseelnõu, mis kuulutas 23. augusti stalinismi ja natsismi kuritegude ohvrite mälestuspäevaks. Meie pühade ja tähtpäevade seaduses kannab see siiski palju täpsemat kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäeva nime.

Meelde tulevad ka endiste (?) kommunistide üsna arvukad memuaarid, milles nii mõnigi püüab end esitada lausa vabadusvõitlejana. Muidugi oli meiegi kommunistide hulgas igasuguseid inimesi – karjeriste, kaasajooksikuid, idealiste, väikekodanliku heaolu ihalejaid, julgeolekuorganite provokatsioonide ohvreid, ausamaid ja ebaausamaid –, kellest paljudest said tõsimeelsed vaba Eesti ülesehitajad. Saksamaa denatsifitseerimise taoline protsess jäi meil aga kahjuks olemata ning paljud olulised asjad meie kommunistlikus minevikus on selgeks rääkimata.

Siinkohal vaid üks väike näide: ootan pikisilmi, millal omaaegne ajakirjanik, praegune tuntud meediategelane, kes avaldas 21. ja 22. märtsi 1984 a ajalehes Edasi koostöös KGB-ga üsna jälgi paskvilli hiljuti vangilaagrisse mõistetud vabadusvõitlejate kohta, viimaks ometi oma tollaste tegude pärast vabandab.

 

Rein Väli Siberisse küüditatu, Saare maakonna Memento ühenduse esimees:

Olla kommunismiohver tähendab isiklikult minu jaoks kannatusi, kõhutühjust – olin ju Siberisse küüditatud –, vahepealses elus tööd ja leiba ning praeguses eas mälestusi.

Kui võtta filosoofilises tähenduses, siis olid natsism, fašism, kommunism, sotsialism poliitilise ideoloogia kandjad. Tundub, et need rasked ajad on möödas, aastat 1945 loetakse fašismi lõpuks ja arenenud sotsialism lõppes meil taasiseseisvumisega.

23. august on kuulutatud rahvusvaheliseks kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäevaks ja kuna olen represseeritute ühingu liige, siis olen kõik need aastad tähistanud seda päeva väljasõiduga Pilistveresse, kus asuvad kõikide maakondade ja poliitiliste organisatsioonide mälestuskivid ning suur kivikalme rahva poolt sinna kuhjatud kividest. Algul käisin oma algatusel ja sõiduautoga, hiljem on aktiiv suurenenud ja nüüd sõidame sinna bussiga, seda ka täna.

Kuidas 23. augustit tähistada? Kindlasti arvan, et sellele päevale tuleks pöörata samasugust tähelepanu kui näiteks sõbrapäevale, kuid muidugi teises kontekstis.

 

Selma Pahapill käsitöömeister, Siberisse küüditatu:

Olin seitseteist, kui mind tollasest Pärsama vallast Siberisse küüditati. Täpselt oma seitsmeteistkümnendal sünnipäeval sain kaheksa-aastase tasuta ekskursiooni. Koju pääsesin siis, kui olin 25.

Paljud küüditatud suridki Siberis – nii ka minu lähedased. Mina jätsin sellest sõidust Siberisse oma vanaisa, vanaema, tädi. Isa oli juba enne sinna viidud ja jäi ka sinna. Ma ei tea, kes mind hoidis ja kaitses, aga mina isiklikult ei ole Siberis isegi mitte üks õhtu tühja kõhuga magama läinud, mida enamik pidi siiski tegema.

Lihtsalt juhtus nii. Me olime viis kõige viletsamat perekonda, kes jäid steppi maha. Seal ei olnud midagi ega kedagi, ainult meie. Päike hakkas just loojuma, mingit peavarju meil ei olnud. Istusime suure pajupõõsa ääres, kui korraga tuli sealt pajupõõsaste vahelt vedruvanker, aiste vahel väga uhke täkk, kutsar pukis. Vankris istus kolhoosi esimees – aga kuna see oli rajooni kõige jõukam kolhoos, ei olnud temal vaja tööjõudu, vaid tal oli kohustus inimesi ära tuua. Niimoodi me viis kõige viletsamat perekonda, kus olid vanad inimesed, tõstetavad haiged ja pisikesed lapsed, saime sinna kolhoosi. Nendest peredest ei kannatanud tühja kõhtu ükski.

Seda, missugune olnuks mu elu siis, kui meie peret poleks Siberisse viidud, ei oska ma isegi ette kujutada.

23. augustit ma seni kuidagi tähistanud ei ole, küll aga olen osalenud kõigil teistel mälestusüritustel.

Print Friendly, PDF & Email