Tolerasti pihtimus

Kooseluseaduse ümber toimuv ajab juba pikalt kurvastuse peale. Korraldatakse kahtlaste fondide rahastatud suvetuure, avaldatakse vihavoldikuid, korraldatakse riigikogu liikmetele spämmikirjade saatmise kampaaniaid.

Mingi seltskond näib pretendeerivat tõele, kes on või kes ei ole meie riigis normaalne. Mõned on sedavõrd käima läinud, et kulutavad aega “perekondade kaitsmisele”, unustades sealjuures ära, et kooseluseaduse eesmärk ongi just nimelt kooselavaid üksusi ehk peresid toetada. Kooseluseaduse vastuvõtmine muudaks Eesti seadusruumi kaasavamaks. Mida siin küll kaotada on?

Mindki on sõimatud, näiteks ühe tuntud IRL-i poliitiku poolt, homopropagandistiks, heterastiks ja heterofoobiks. Tolerast olen ka. Nii öeldakse halvustavalt nende kohta, kes ise on heterod, aga näe – tolerantsed endast erinevate suhtes. Olen ähvarduskirja saanud kelleltki, kes nimetab end “traditsiooniliste väärtuste propageerijaks”. On tuttavaid, kes mind võrdseid õigusi pooldavate postituste pärast Facebookis blokeerinud on.

Pooldan inimsõbralikku, õiglast ja vaenamisvaba Eestit ning ütlen ikkagi täie kindlusega, et toetan kooseluseaduse vastuvõtmist ja edaspidi kindlasti ka selle täiendamist ja parandamist. Miks? Ei, ma ei ole kellegi poolt kinni makstud, ei, ma ei aja ühegi partei rida, ei, ma ei ole mingi “ülemaailmse homopropagandaorganisatsiooni käsilane”. Ma kogen lihtsalt, et vihakampaaniad nii samasooliste paaride kui ka tolerantsete ühiskonnaliikmete vastu mõjuvad lõhestavalt tervele ühiskonnale.

Lindpriide pered

Tegelikult polegi siin midagi arutada ega jaurata. Jättes kõrvale kellegi vaated traditsioonidele (mis on nagunii ajas ja ruumis muutuvad) ja vuajeristlikud rõõmud diagnoosida teiste suguelu, saab olukorra kokku võtta paari lausega.

Üks ühiskonnagrupp on eraelu reguleerimise aspektist seadustega kaitsmata ja katmata, nende inimeste pered on “väljaspool seadust”. Viga tuleb ju parandada, pakkuda seaduslikku praktilist kooselu registreerimise võimalust koos kaasnevate kohustuste ja õigustega. Selleks ongi riik loodud, see on riigi kohus, töötada kõikide inimeste heaks. Meie põhiseaduses ei ole kusagil öeldud, et perekond saab vaid mehe ja naise vaheline liit olla. Samas on aga soo põhjal diskrimineerimine keelatud, nagu taas kord viitas Rait Maruste, põhiseaduskomisjoni juht (“Sallimatusest ja koos elamisest”, EPL, 13. august).

Kelle meelest on õiglane, et samasooliste paari üks liige ei pruugi tohtida istuda oma haige või sureva elukaaslase või lapse kõrval haiglas, kui seda tohivad haige veresugulased? Või on üks partneritest sunnitud pärast elukaaslase surma ühisest kodust välja kolima, kui tolle lähisugulased seda nõuavad.

Kas on õiglane, kui ühiselt kasvatatavad lapsed lähisugulaste nõudmisel ühe vanema kaotuse korral mõlemad armastavad vanemad kaotama peaksid?

Ma pole ammu kuulnud midagi nii jaburat, kui ettepanek panna kooseluseadus rahvahääletusele. Seadus tunnistaks, et Eestis on olemas lisaks teistele samast soost vanematega pered. Sest nad ongi reaalselt olemas. Mida siin hääletada on? Ega nad kooseluseaduseta ära kao. Kui need pered ei tohi saada seaduse täielikku kaitset, ehk ei peaks samast soost kaaslastega koos elavad isikud siis ka täies ulatuses makse maksma? Nende jaoks riik ju perekonnaseaduse vaates ei kehti, nad ei saa riigilt täit teenust.

Kui üldse rahvahääletus, siis võiks püstitatud küsimus olla midagi sellist: “Kas te soovite, et Eesti Vabariik järgmise 100 aasta jooksul kaitseks ja aitaks oma kodanikke ning käsitleks kõiki indiviide seaduse ees võrdselt?” Nii jääksid edaspidi ära veidrate huvigruppide üles krutitud pseudoteemad ja referendumiettepanekud teemal, kas näiteks tumedajuukseliste tulumaks peaks olema 5% kõrgem kui teistel.

Maailmalõppu ei tule

Kujutlegem korra, milline on kooseluseaduse vastuvõtmise järgne päev. Hirmutatakse ju maailmalõpu ja ühiskonna kokkuvarisemisega sellisena, nagu me seda praegu teame.

Oletame, et olete tavaline tore inimene, seaduslikus suhtes, teil on paar armsat last, töökoht, mõnus igapäevane Eesti elu oma murede ja rõõmudega. Te ärkate hommikul, viite lapsed lasteaeda-kooli, lähete tööle, pärast töö- ja koolipäeva sööte pereringis kodus õhtust ja ühtäkki avastate: miski ei muutunudki! Lihtsalt keegi kusagil ehk läks ja registreeris oma kooselu, sai riigilt samasuguse tunnustuse, mis teilgi on alati olemas olnud. Ta elab samamoodi mõnusalt teie moodi oma elu edasi, teades, mis seadused teda ja tema lapsi lahkumineku, õnnetuse või surma korral toetavad. Korraga mõistate, et on kerge ja tore olla tolerast.

Hille Hanso
vabakutseline ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email