Suur maa, suured asjad: Räägime reformidest

Eestis on tarku inimesi, keda alati tasub kuulata. Üks neist on Raivo Vare, endine minister, lahtise peaga majandusmees. “Meil pole tarvis traditsioonilise euroopaliku riigimudeli kopeerimist, vaid originaalset efektiivsemat oma mudelit,” põrutas Vare tänavu kevadel Vabaerakonna algatusrühma visioonikonverentsil. Seda mõtet on ta korranud ikka ja jälle.

Vare räägib, et meil pole vaja pelgalt haldusreformi. Peaksime arutama, kuidas panna kogu riik toimima lihtsamalt, efektiivsemalt, läbipaistvamalt. Varele teeb meelekindlus au. Miks ma ei kuule sama juttu aga poliitikute suust? Küllap on selleks mõjuvaid põhjusi.

Haldusreformi temaatika on Saaremaal olnud pikka aega kõige teravamas fookuses. Mitme senise omavalitsuse liitmisel tekkiva Saaremaa valla küsimus on noore peaministri Taavi Rõivase kord valitsuse istungil koguni päris “pöördesse” ajanud. Poolteist tundi arutelu ühe valla nime teemal! Ajal, mil valitsusel on palju pakilisemaid teemasid!

Tegelikult ajab kogu praegune Saare maakond ju ühinemise asja. Ja mõneti näikse kõik viitavat sellele, et nii olekski mõistlikum. Nõrgemad on niikuinii nõrgemad. Tugevamad (nt Kuressaare linn) meelitavad oma rüppe. Asjaajamine on niikuinii suuresti juba linnas.

Üks näide. Äsja olid minu üliõpilasorganisatsiooni korporandid Muhus suvepäevi pidamas ning ühe noore tudengi kaaslanna väänas võrkpallimängus sõrme välja. Mõni arvas, et pruugib vaid minna Liivale… Tegelikult ei saanud vajalikku röntgenipilti teha isegi Orissaares. Ikka tuli sõita 80 kilomeetrit Kuressaarde. Õnneks polnud midagi hullu, side käele siiski tehti.

Teine näide. Liival oli sularahaautomaat paar päeva rikkis, ent just sel päeval tahtsin Muhu mesiniku Aimari käest mett osta, et mandrile külakostiks-suveniiriks kaasa viia. Laeva peale minek, kiire taga, meretagune asi, nagu Jüri Tuulik kirjutas. Võta siis raha välja, kust tahad! Orissaares õnneks on masin seinas. Veel on.

Asjaajamine asjaajamiseks, kuid Muhu ei taha Saaremaaks ühineda. Kas üldse peakski?

Seda, mis puudutab näiteks pankade tegevust, on alles viimasel ajal hakatud avarama pilguga vaatama. Ehk ei peaks ka pank olema oma asjades üksi, miks ei võiks kogukond rohkem kaasa rääkida.

Ja minu jaoks vastamata küsimus: kui tekivadki suured ja tugevamad omavalitsused, kuidas ikkagi pidurdada Eesti oludes absurdset konkurentsi linnade-valdade vahel? Hingede ülemeelitamist ja kauplemist nendega. Kui paari aasta pärast pakub Suur-Pärnumaa noorele perele eritingimusi, kas Suur-Saaremaa peaks siis vastu astuma?

Ei, meil oleks vaja nende küsimuste üle süvitsi järele mõelda. Just nii, nagu räägib Vare. Taolise mõtteviisita ei täida kuitahes uhkete liitmistehetega haldusreform (ega õieti ükski teine suurem reform) oma eesmärki, olgu see siis vabatahtlik või sunniviisiline. Poliitikud mõtlevad ennekõike siiski heast äraolemisest, töökohtadest oma erakonna aparaadile…

Kui selgub, et haldusreformi tulemusel hakkavad uute omavalitsuste keskustesse kerkima klaasseintega büroohooned, milles töötab viimaks sama palju ametnikke kui varasemates valdades kokku, pole me saavutanud mitte midagi. Ainult rahva veel suurema võõrandumise ühiskondlikest asjadest. Ja saanud juurde portsu elukaugeid ametnikke.

Print Friendly, PDF & Email