Parem käsi ei tea, mida vasak teeb (13)

Üle pika aja kuulub meil valitsuskoalitsiooni vasakpoolse maailmavaate esindajana Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Koos Eesti kõige parempoolsemate ehk Reformierakonnaga. Mul pole midagi selle vastu, et erakonnad koalitsioonis vahetuvad ja erinevate maailmavaadete varal saab selgemaks, milline valitsemisviis kodanikkonnale kõige vastuvõetavam on.

Valitsuste vahetumisel on alati oodata uusi ministreid ja nendega koos ka uusi ideid. Praeguse valitsuse ametisse nimetamise järel hakkas eriti elavalt oma ideid välja käima majandusminister Urve Palo. Mõtteid tuli nagu käisest ja selle tõttu sattus ta ka meedia kriitika alla. Ministri ütlemistest rebiti välja üksikuid lauseid, mis hakkasid elama oma elu ja ehtima väljaannete päiseid. Tegijal juhtub, mõtlesin ja jälgisin uue valitsuse samme maa-elu arendamisel.

Mõtteid maaelu arengu heaks

12. augustil lugesin portaalist ärileht.ee, et Läänemaa visiidi käigus avaldas Urve Palo arvamust, et ettevõtluse arendamine maal tuleb anda kohustuseks kohalikule omavalitsusele. Et riik peaks selle tarbeks ka vahendeid eraldama. Veel võis lugeda, et maaelu edendamiseks teeb minister koguni ettepaneku maksuerisuste kehtestamiseks, kuna maksupoliitika olevat vahend, mille kaudu inimeste käitumist suunata. Kõik ikka selleks, et maale tööhõivet tekitada ja maapiirkondi tühjaksjooksmise eest kaitsta.

Minu hinnangul igati väärt mõtted arutelu tekitamiseks, kuigi ma ei kujuta täpselt ette maksuerisuste rakendamist. Aga see selleks, säärane idee saab tulla ainult sotsiaaldemokraadilt.

Ent mida saab üks keskmine Eesti vald praegu ära teha ettevõtluse arenguks? Aidata kiirendada asjaajamist, koostada vajalikke planeeringuid, et oleks ettevõtja kasutusse anda sobilikku maad, kuhu oma ettevõte rajada.
Rohkem ühe omavalitsuse võimuses praegu polegi. Hea, kui vallaeelarvest selleks tööks raha leitakse ega hakata seda ettevõtjalt küsima.

Kaks päeva hiljem, 14. augustil, leidsin Delfist loo, et Läänemaal Ridala vallas on tekkinud suuremat sorti probleem. Vald on kolme aasta jooksul kulutanud 30 000 eurot endise Kiltsi sõjaväelinnaku ala detailplaneeringu ja tasuvusuuringu koostamiseks, et muuta see ala tööstuspiirkonnaks. Kogu protsessi vältel on vald oma tegevusest teavitanud ka riigi esindajat maa-ametit. Kogu see valla töö ja vaev olid samuti mõeldud selleks, et maale töökohti tekitada ja niiviisi soodustada elanikkonna kasvu ja maksutulude suurenemist. Omaette tore ajaline kokkusattumus, sest tundus, et omavalitsus ja riik veaksidki nagu sama vankrit.

Aga võta näpust! Nüüd, kui töö on lõpusirgel, saab Ridala vald maa-ametilt teada, et riik ei tahagi seda maad munitsipaalomandisse anda. Maa-amet nõustuvat vaid mõne krundi eraldamisega planeeringus olevast 29-st, mida on vaja teede, elektrisüsteemide ja veevärgi väljaehitamiseks. Kõigist ülejäänuist pühkigu vald suu puhtaks.

Olukord on minu meelest narr mis narr. Minister käib läänemaalastel külas ja ajab neile sõna otseses mõttes pada. Aga võib-olla isegi tahtmatult, sest valitsuse üks käsi ei tea, mida teine teeb.

Kust tulevad spetsialistid?

Samas puudub mul informatsioon, kui tõsiselt minister läänlaste ees esinedes ise oma ideed võttis. Endise omavalitsusjuhina ei kujuta ma täpselt ette, kuidas praegused väikevallad kohapeal ettevõtlust arendama asuvad.
Milliseid vahendeid selleks vajatakse, kuidas kontrollitakse nende sihipärast kasutamist? Missuguseid seadusemuudatusi see valdkond vajaks? Kui kaua sellise seadusemuudatuste paketi kokkupanek ja läbivaidlemine aega võtab? Kust imporditakse omavalitsustesse vähemalt paar-kolmsada ettevõtlusala spetsialisti ja kontrolliteostajat? Millistest vahenditest nende kulud kaetakse?

Need ja muudki küsimused on täna veel vastuseta. Nüüd tundub mulle juba, et meedia ei käitunudki Urve Palo suhtes ebaõiglaselt. Ajalugu kordub, üks minister võttis sõna teemadel, millest tal endal aimugi pole.

Idee oleks teostatav vaid juhul, kui riigis toimuks suuremahuline haldusterritoriaalne reform ja valdu jääks palju vähemaks. Riik ise ei astu aga sammugi selleks, et halduskorraldust muuta. Vastupidi, loodava Saaremaa valla suhtes on asi enam kui pentsik, sest valitsus ei ole suutnud terve suve jooksul otsustada, kas lubada neil kolmel vallal ühineda või mitte. Just seesama valitsus loobib kolmele liitujale kaikaid kodaratesse, ise samal ajal jutlustades, kuidas nad vabatahtlikku liitumist soosivad.

Paraku on just SDE osutunud seekordse ühinemise takistajaks. Kuidas peaks suhtuma erakonda, mille kõik ministrid on kooskõlastanud ühinemise dokumendipaketi ja hakkavad siis valitsuse istungil oma sõnu sööma. Asi pole pelgalt valla nimes. Kui see tõesti ei meeldi, tuleb ka nii vastata. Saarlased on ajaloo jooksul hullematestki kaostest välja tulnud kui praegune nimelugu. Usun, et kolmel volikogul leidub rohkem riigimehelikkust kui vabariigi valitsusel, et vajalikke otsuseid muuta ja ühinemisprotsess sotsiaaldemokraatide kiuste lõpule viia.

Ent selle otsusega annab valitsus selge signaali, et meil ei kehti enam omavalitsustele põhiseadusega tagatud otsustusõigus kohalike asjade üle. Kujutame ette, kuidas vabariigi valitsus sunnib kolme vallavolikogu oma otsuseid muutma mitte sellepärast, et need seadusevastased on, vaid selle tõttu, et need koalitsiooni ühele poolele ei meeldi. Sellest saaks pretsedent tänases Eesti Vabariigis.

Sotsidel oleks aeg peeglisse vaadata, sest pelgalt suuri sõnu tehes pole neil lootustki head valimistulemust teha. Riigi areng on jõudnud tasemele, kus valitsusse peaksid kuuluma kõrgelt haritud ja kogemustega spetsialistid, mitte ustavad parteisõdurid jututubadest. See on minu sõnum neile, kellel jätkub veel usku minna järgmise aasta märtsis riigikogu järgmist koosseisu valima.

Print Friendly, PDF & Email