RISKILASTE HEAKS: SA Turvaline Saaremaa nõukogu liige Kalle Laanet ja eksperdina kaasa lööv Peter Ireton usuvad, et Saaremaa projekt õnnestub. Foto: Irina Mägi
Kesksuvel sai SA Turvaline Saaremaa riskirühma laste ja noorte jaoks justiitsministeeriumilt 47 000 eurot toetust. Selle rahaga saab nii mõndagi ära teha.
SA Turvaline Saaremaa juhataja Saima Männi sõnutsi löövad kaheaastases projektis kaasa ka politsei- ja piirivalveameti Lääne prefektuur, Saare maavalitsus, Kuressaare linnavalitsus ja linna noorte huvikeskus.
Männi sõnul tahavad nad parandada riskilaste ja -noorte eluolu ning anda neile paremad eluga toimetuleku oskused, vältimaks sattumist kuritegelikule teele. Kavas on luua toimiv koostöövõrgustik, korraldada laagreid, pakkuda põnevat tegevust. Saima Mänd ütles, et nad tahaksid leida mõttekaaslasi ka ettevõtjate hulgast, kes võtaksid mõne lapse-nooruki enda juurde õppima töövastutust ja rahatarkust: kuidas töö käib, milleks seda vaja on ja kuidas rahaga ümber käia.
Plaan ongi leida noortele konkreetset tegevust. Sellist, mis lastele-noortele meeldiks ja aitaks neid “kurjalt teelt” eemal hoida.
Projekti on kaasatud 9–15-aastased ja n-ö teise rühmana 16–19-aastased. Saima Männi sõnul on Saaremaal ametlikult 70 last ja noort, kes on erinevatel põhjustel alaealiste komisjonist läbi käinud. See arv aitab mõista, kui paljud lapsed ja noored võiksid tänu projektile oma ellu rohkem rõõmu saada. “Arvestame umbes saja lapse ja noorega, kellega tegeleda,” märkis Mänd.
Männi kinnitusel ei rõhuta nad tegelikult nii väga seda kuritegevuse ennetamist. “Kui lastel ja noortel ei ole piisavalt väljundeid või on nad ise aktiivsest tegevusest kõrvale jäänud ega viitsi näiteks õppida, kuigi võimed on olemas, siis tahame me nende juurde tee leida ja teha koostööd, et nad oleksid aktiivsemad ja teeksid asju, mis neile meeldivad,” rääkis Mänd.
Projekti eksperdid on Kalle Laanet ja Peter Ireton Iirimaalt. Viimane neist on oma kodumaal aastaid juhtinud tänuväärset heategevusorganisatsiooni Bóthar. Organisatsiooni deviis on lihtne: aidata inimestel end ise aidata.
Esimest korda käis Ireton Saaremaal aastal 1989. Toona tõi ta Kuressaarde ühe rokkbändi oma kodulinnast Limerickist. Tegemist oli noortebändiga. Need noored olid samuti nn riskirühm, kes olid tihedalt kokku puutunud vanemate töötuse, alkoholismi, narkootikumide, vägivalla ja muude koledustega.
Üks võimalus, mis Iirimaal tol korral sellistele noortele välja pakuti, oligi bändide tegemine. “Meil oli mitmeid noortebände, kes tegid väga erinevat muusikat. Samuti pakkusime noortele erinevaid sportimisvõimalusi,” rääkis Peter Ireton. Ka seal tehti tihedat koostööd politseiga. 1989. aastal Saaremaale tulles oli Ireton ettevõtmise üks täiskasvanud juhtidest, teine selle “vedur” oli üks politseiametnik.
Kokku oldi toona Kuressaares 13 ööd-päeva ja anti 14 kontserti. “See oli mu elu üks põnevamaid aegu!” kinnitas Ireton. “Tegemist oli suurepärase rokkbändiga, publik võttis neid väga hästi vastu ning need kaks nädalat oma elust said nad end tunda nagu tõeline Rolling Stones,” nentis ta. Kuna nende publiku moodustasid valdavalt samaealised noored, oldi Iretoni sõnutsi vastastikku üksteise suhtes suisa arust ära. “Poisid olid tüdrukute järele hullud ja tüdrukud poiste järele. See oli erakordne!” naeris Ireton.
Peale noortega tegelemise ja nende kuritegevusest eemale hoidmise on Peter Ireton tegelenud juba mainitud Bóthari vedamisega. Selle üks ettevõtmisi on vaesematele peredele kodu- ja kariloomade jagamine. Põhimõte on, et perele antakse nt üks lüpsilehm ja õpetatakse neid looma eest hoolitsema. Hiljem peab see pere andma lehma esimese emase vasika mõnele teisele perele. Praegu tegutsetakse niimoodi 20 riigis ja peredele on antud 16 liigist loomi alustades jänestest ja lõpetades lehmade-laamadega. Tulemused on olnud positiivsed, mõju on olnud suisa teraapiline.
Projekt Saaremaal, millega loodetakse samuti häid tulemusi saavutada, saab alguse sel kooliaastal ning peab lõpule jõudma 2016. aasta veebruaris. Ent muidugi tuleb riskilaste ja -noortega aktiivselt tegeleda ka pärast seda.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
on jälle raha väljapumpamise projektiga – projektijuhi palk üle Eesti keskmise, neid mutrikesi, kes nn koolitavad on ca 5-6, neile ka Eesti keskmine ja nii kogu projektiraha ära kulubki. Ei oska meie omad veel ennetustööga tegeleda, seda tehakse üldjuhul vabatahtlikus korras ja raha kulutatakse riskiperede laste olukorra parandamiseks, mitte endale raha tasku ajamiseks. Eks kuulame kahe aasta pärast kui palju nn statistiliselt kuritegevust vähendati, kuigi arvan, et vähenemine toimub pigem seetõttu, et laste arv väheneb ja alaealised kasvavad projekti vanusest välja.
Väga paneb imestama hr Laaneti suur ühiskondlik aktiivsus. Eriti peale partei vahetamist. Kas tõesti on oht jääda järgmistel valimistel Reformierakonna nimekirjas nii kehvale kohale, et …
Kalle Laanet on abipolitsei ja abipolitseinikud osalevad koos politseiga mitmesugustes turvalisust tagavates projektides. Meil kõigil on võimalus aidata kaasa elu turvalisemaks muutmisel. Ei ole mõtet kadedust tunda kui keegi midagi kusagil tegema hakkab. Alati ei pea kõike valimistega siduma.
Kõike ei pea vaesusega siduma.Need pered, kust pahandustetegijad pärinevad ei pruugi üldsegi vaesed olla, vaid suisa jõukad, meie olusid arvestades. Neil noortel on karistamatuse tunne, kuna vanemad on oma küla a ja o.
Meie kandis tegutses sellistest peredest pärit kolmik aastaid. Ei olnud abi ka politseist.
Minu arust tegutseb Saaremaal mitmeid klubisid, seltinguid jne kus käivadki noored koos(olen kuulnud Saaremaa karaokeklubist, Saaremaa bmw klubi jne jne… igas maakohas tegutseb selting ). … neil on ühised huvid korraldada midagi koos… kes ikka pätiks sündinud see ka ei tahagi miskit muud teha… keegi ei keela ju neil oma ajurakke kasutades luua miskit.. ise luues ja vaeva nähes saab ka uhkust tunda kui miskit suuremat välja tuleb… ei tohiks kõiki ette sööta… peab ise hakkama saama!
Olen kuulnud ütlust… ega muukrauaga trummi ei mängi:-)
Kallel süda õige koha peal, valmis inimesi aitama ja ei karda ennast liigutada.
Südameheadusest on siin asi sama kaugel kui Siirius Päikesest.
Üks õige ja hea südamega Eesti mees ei läinudki mitte kunagi miilitsaks õppima, seda tegid ainult kas laisad, südametud, auahned ja eestimaalist aadet mitteomavad tegelased.
Kas meil on juba tõesti nii karm elu-olu, et kõik üritused vajavad tõsist turvamist?! Pigem ikka kehtib ütlus, et lo.., kes vabandust ei leia. Isiklikult arvan küll, et käib aktiivne töö isikumandaadi suunas, sest parteid vahetanud poliitik ei saa uues seltskonnas kunagi “võinõu” kallale. Kahjuks rahvas reeglina ei armasta “rändavaid” poliitikuid, inimese poliit. vaated ei saa üleöö muutuda.
Lõviosa projektide rahast läheb projektijuhtide kukrusse ja projektide lõpptulemid on tihti küsitava väärtusega ega ole jätkusuutlikud. Alustada tuleb ikka vundamendist ehk siis riskilaste peresuhete remondist.