Kui püha on püha puu? (25)

Kuressaare Nikolai kirikut ümbritsevate massiivsete puude saatuse üle vaieldakse meedia vahendusel juba pikemat aega. Kirikuisadel on kindel plaan põlised puud maha võtta, kuna kirik olevat linnapildis suures osas varjatud. Raieluba selleks seni saadud ei ole.

Miks? Tegu ei ole muinsuskaitse ega keskkonnaametnike kiusuga. Dendroloog ja muinsuskaitse toovad oma ekspertarvamuses välja puude muinsuskaitselise väärtuse – puud järgivad 18. sajandi traditsioonilist kiriku haljastamise viisi, tähistades üht ajajärku kiriku haljastamise loos. Liiati tundub tavainimesele igati loomulik ja loogiline, et elujõus, igipõlist puud ei raiuta maha ilma tungiva vajaduseta. Sest see puu kannab endas väärtusi, mis on vanemad kui meie, meil on selle puu ees aukartus ja kohustused.

Iseäranis vastuvõetamatu tundub puu mahavõtmise mõte esteetilistel või justkui ärilistel kaalutlustel – saada hoonele parem väljapaistvus. Üllatav on see just kirikuinimeste puhul, kellele kõik jumala loodu peaks olema püha.

Mis maksab vanade väärikate, rohkem kui 200-aastaste põlispuude elu? Kui püha on üks kirikuaia puu, kes on mitme sajandi vältel olnud kirikuelu väärikas tunnistaja? Näikse, et kirikuisade väärtuspagasist on midagi olulist kaotsi läinud.

Kõik senikehtinud normid kahvatuvad nende tahte kõrval. Tahte, mis ei arvesta ajalugu, traditsioone, kirjutatud ja kirjutamata reegleid ega lähtu inimlikkusest. Tahte, mis ei kohku tagasi seaduse, jumala ega kaine mõistuse ees. Tahte, mis ei mäletagi enam, millisel ajendil lahingusse asuti, vaid võitleb lihtsalt sõja pidamise pärast – põhimõtteliselt tuleb võita! Mismoodi säärane pujäänlus hingekarjase seisuse, elufilosoofia ja põhimõtetega kokku käib, jääb otsustamiseks igaühe enda väärtusskaalal.

Arusaamatu on kirikumeeste niivõrd tugev tahe puid iga hinna eest maha võtta. Kui tegu oleks kirikuisade isikliku eraaiaga, mida oma äranägemise järgi sättida soovitaks, võiks seda inimlikust aspektist isegi mõista, ehkki linnas elades tuleb ka eraaia puhul seadust järgida, sest igal rohelust andval puul on linnaruumis omaette väärtus. Ent käesoleval juhul on tegemist poolavaliku ruumiga, kus on küsimus ühiskondliku omandiga ümberkäimises.

Kas kirikuisadel ikka on ainuõigus otsustada kirikuaia puude saatuse üle? Igal juhul käsitlevad nad kirikut ja selle territooriumi kui nende ainupädevusse kuuluvat vara.

Kirikuhoovis kasvab hetkel 11 eakat puud, mis on hooldustööde nime all amatöörlikult ja julmalt sandistatud. Puud näevad välja õnnetud, rääbakad ja laasitud, hõredad oksavõrad ei varja enam ammu kiriku fassaadi. Sellest kirikuisadele aga ei piisa, võitlus jätkub. Kauaks puudele veel elupäevi antakse, sõltub jumala(sulase) armust, kelle tahtmine peab vahendeid valimata igal juhul lõpuks sündima.

Kuressaare linna elanikud
Nimed on toimetusele teada.

Hädas ohu kõrvaldamisega

Kui kiriku esindajad 12. märtsil 2012. aastal Kuressaare tolleaegse linnapeaga kohtumise järel palusid töökoosolekut ka linna haljastusametnike ja muinsuskaitse vaneminspektoriga, siis tehti seda sooviga anda omalt poolt igakülgseid selgitusi Kuressaare Püha Nikolai kiriku aia haljastuse uuendamise kavade osas.

Juba esimene arutelutund tõestas kindlat ja ühest vastuseisu avaliku sektori ametnike poolt. See hoiak on kahjuks omandanud põhimõttelise iseloomu ja kestab tänaseni. Võim tahab käskida ja korraldada, omanik, kodanik peab alluma. Sageli jääb mulje, et ka õigeusu kiriku aed kuulub linnale. Nii see siiski ei ole.

18. jaanuaril 2013 avaldas ajaleht Saarte Hääl artikli, mille juures olnud fotol oli näha, millise naeruväärse järjekindlusega ei andnud linnavalitsus raieluba kahele suurele jalakale, mis kasvasid otse ajaloolise õuemaja vundamendi sees.

Kui suure ponnistamise peale õnnestus lõpuks saada raieluba kirikuaias Põik 1A eluhoone kohal kõrgunud lõhkisele vahtrale, siis selgus pärast puu langetamist 11. augustil 2013, et vaher oli seest suurte kahjustustega ja selle sees kasvas juba teine puu ning mahaprantsatamisest oli puudu õige vähe.

EAÕK kantsleri ja Kuressaare koguduse esipreestri mure- ja selgituskirju peaks Kuressaare linnavalitsuse dokumendisüsteemis olema kogunenud tubli tosin. Nende väärtus paistab ametnikele olevat siiski väiksem kui paber, millele trükituna need arhiivi liiguvad. Vastuste hulgas on kirik reaalse abi ja lõpliku lahenduse asemel muu hulgas saanud menetlusähvardusi. Üks Kuressaare linna raiekomisjoni endistest liikmetest vangutab ainult arusaamatuses ja kahjutundes pead, kui kuuleb oma järeltulijate äärmuslikest seisukohtadest.

Maastikuarhitektuuri nõukogu, kuhu linnavalitsus otsustas EAÕK järjekordse raieloataotluse küsimuse suunata, tellis omal initsiatiivil arvamuse lugupeetud dendroloogilt, kes hindas puude kahjustusi, vigastusi või omadusi ja füüsilist mõju, sh vaatelisusele, kuid hindamata jäid riskid Kuressaare vanalinna elukeskkonna turvalisusele.

Arvamus on soovitusliku iseloomuga, samuti ei anna see omanikule mingit tagatist ega kaitset, kui ohuolukord on realiseerunud kurvaks intsidendiks. Kas me peame jõudma tõsise tervise- või varakahju pretsedendini, enne kui omaniku kohustumist ja muret tõsiselt võetakse, sisuliselt mõistma hakatakse ja selle lahendamiseks kaasabi osutatakse?

Meiega on rääkinud mitmed Kuressaare linna elanikud, kes on olnud siiralt mures Lossi tn 8/10 ala ohutuse ja turvalisuse pärast. Dendroloogi arvamuses nimetatud säilitamisväärse II väärtusklassi saarepuu suur oks prantsatas koguduse preestri silme all kõnniteel lapsevankrit lükanud ema kõrvale ja oleks tema või väikelapse elu peaaegu olematuks muutnud või tekitanud tõsiseid ja püsivaid kehavigastusi. Puuvõrad kummusid ohtlikult kõnniteede kohal ja see ei ole olnud sugugi mitte ainus eluohtlik intsident. Vastutab ju omanik, kelle territooriumilt oht lähtus.

Meil on heameel, et see oht on tänaseks minimeeritud. Loomulikult on kogu võrade kärpimise töö teinud palgatud arborist ja selle maht on jäänud seadusega lubatud raamidesse.

Me saame aru ka nende kodanike küsimustest, kelle jaoks linna harjumuspärane haljastuspilt ühes kvartalis muutub, kuid palume mõistvat suhtumist ja kannatlikkust, sest kirikuaias juba kasvavad noored istutatud puud ja haljastust on kavas lisada.

Martin Toon
EAÕK kantsler

Geili Heinmaa, linnavalitsuse pressiesindaja:

Linnakodanikele avanev vaatepilt Lossi tn 8/10 kinnistu hoovil on tõepoolest troostitu. Kuressaare linnavalitsus avaldab nördimust kiriku kinnistul toimunud raietegevuse üle. Abilinnapea Taavi Kurisoo sõnul on puude tervislikule seisundile tekitatud pöördumatuid kahjustusi. “Palume EAÕK-lt kirjalikku selgitust Lossi tänava kinnistul toimunud raietegevuse kohta,” ütles Kurisoo.

EÕAK taotleb juba pikemat aega puudele raieõigust. Linnavalitsus on kõnealuses küsimuses pöördunud maastikuarhitektuuri ekspertnõukogu poole, kelle antud hinnangu kohaselt on tegemist väärtuslike puudega, mis tuleb säilitada nii muinsuskaitselisest, haljastuslikust kui ka tervislikust seisust lähtudes. Samuti ei kujuta need puud ohtu kiriku hoonele, territooriumil viibijatele ega tänaval liiklejatele.

Print Friendly, PDF & Email