
NAUDIB MERD: See kivine mererand Kihelkonna valla Rannakülas on Reet Aasa lemmikpaik. Kui parasjagu muud tegemist pole, siis on mõnus jaheda meretuule käes Indrek Hargla põnevikku lugeda ja päikest nautida. Foto: Sander Ilvest
On palav, väga palav. Harukordne suvi Eestimaa kohta. Ja just sellistel põrgupalavatel päevadel on Saarte Hääl võtnud nõuks läbi käia kõik Saare maakonna Rannakülad, mida on kokku tervelt kuus. Üks Rannaküla asub Orissaare–Leisi rannamaantee ääres, teine Tagamõisa poolsaarel, kolmas Muhus ja ülejäänud kolm Saaremaa lõunarannikul – Laimjala, Valjala ja Pihtla valla maadel.
Tõepoolest, kõik imekaunid mereäärsed külad, mille rahu ja vaikust suvitajad suvesaarlase Tiiu Uusmäe moodi kiidavad: “See siin on ju PARADIIS!”
Ent nende külade põliselanikud ise on sealt suures osas pagenud ja oma maja maha müünud. Kui meie oma mitmepäevase “turnee” lõpus kokku loeme, saame kuue küla kohta kõigest kümmekond tare, kus inimesed veel aastaringi sees elavad. Suvilate ja suvitajate arvu ei oska aga kokku arvata ilmselt mitte keegi, sest need tulevad ja lähevad.
Suvemajade omanikud on ka enamasti üsna tõrksad, õigemini pelglikud: “Ei, ärge meid küll lehte pange! Me ei soovi seda mitte mingil juhul.” Mõistame neid, sest selgub, et nii mõnelgi on juba olnud üpriski ebameeldivaid kogemusi n-ö kutsumata külalistega.
Alljärgnevalt toome teieni kohtumisi viiest Rannakülast. Pihtla valla Rannaküla ainus põliselanik Virve Ottis jäigi meil leidmata, sest eksisime lihtsalt ära. Olime tulnud Muhust, seejärel käinud ära Laimjala ja Valjala Rannakülas.
Õhtu oli hiline ja toimetuse neljarattalises põrgupalav. Higi tilkus. Olime jõudnud ühe kauni suvemaja õuele. On see siis Nässumaa või Rannaküla? Mitte ei saa aru. Majas ja maja ümbruses ei ühtki hingelist. Küsida pole kelleltki. Lõpuks tundsin, et selleks korraks aitab. Ja kui fotomees Sander minuga ka kohe nõustus – “Mul on ka siiber!” –, pöörasime otsa ringi suunaga kodu poole.
Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.