Tulev aeg – mis võib meid tabada (3)

Eesti avalikus ruumis kondenseerub arusaamine, et meie tuleviku huvides on aeg midagi konkreetset ette võtta. Sealhulgas tuleb peatada hääbumine maakogukondades, mis on seni toiminud meie rahvusliku identiteedi ja traditsioonide kaitsealadena. Palju on juttu, et riigikehal ja üldisemalt eestlusel pole enam ühendavat ideed, tulevikunägemust, arengusihti. Selle taustal käib riigikeha taganemine maapiirkondadest, otsekui põgenemine raskemalt rindelõigult.

Desertöörluse peab majandusideeks legaliseerima haldusreform, mis riiki poliitiliselt kontrollitavamaks tsentraliseerib (väidetavalt aga senise liig-
tsentraliseerumise kulukust ravib!). Kedagi ei kõiguta, et omavalitsuste põhifunktsioon – kohaliku elu reguleerimine kohalike elanike poolt – oli seni üks me riigikorralduse alustaladest. Põhieesmärgid on abivahenditega segi aetud. Isegi kõik seni saavutatu näib lagunevat, uue narratiivi püstitamisest rääkimata. Rahva hulgas levib käegalöömismeeleolu ning üha enam ilmub globaalkülast üle võetud juurtetuid hoiakuid.

Tööstusühiskonna mudel on tupikusse jõudnud
Samas on kogu globaalküla arengud viimase kümnendiga drastiliselt muutunud. Seda, et tulevik võib tööstustsivilisatsiooni jaoks üsna süngeid toone omandada, on kirjeldanud paljud stsenaariumid. Nüüd on neis prognoositud globaalprobleemid silmnähtavalt kuhjuma asunud. Kõikjal, kus on adopteeritud lääneliku tööstusühiskonna mudel, on selle toimimine tupikusse jõudnud. Kaks sajandit kestnud pidev areng ja kasv on takerdunud enneolematusse toorme-, energia-, keskkonna-, finants-, eetika- jms probleemide rägastikku. IXX–XX sajandil konstrueeritud kasvumajanduse, -rahanduse ja geopoliitika status quo laguneb.

Ühiskondlike komplekssüsteemide teooriad ja ajaloost tuntud sümptomid osutavad, et meie üleilmastunud tehniline tsivilisatsioon on kollapsi künnisel. Nagu on olnud kunagi varem kõik sellele eelnenud tsivilisatsioonid. Analüütikud näevad oodatava järsu languse pehmendamiseks vaid üht võimalust – kõikjal tuleks asuda seniseid struktuure ja otsustusmehhanisme detsentraliseerima, võimalikult lokaliseerida elutähtsad toimingud ja tootmised ning hajutada riikide elanikkond maapiirkondadesse…

Selle taustaga seotud teemadel on Eestis palju kirjutatud. Näiteks Valdur Mikita “Lingvistiline mets” julgustab, et kui kollaps meilt tehnoloogilise tsivilisatsiooni kargud röövib, peaksid eestlastel alles olema kõik eeldused oma ökosüsteemis jalule jääda. Inimgeograaf Garri Raagmaa on väsimatult suunanud avalikkuse tähelepanu vajadusele Eestis võim ja majanduselu detsentraliseerida isegi kõige helgemate tulevikuväljavaadete korral – rääkimata sellest, et asustusest sõltub riigi sõjaline julgeolek (vt nt PM 12.05.14). Kaido Kama on kirjeldanud, kuidas kriisiolukorras võib meie pärimuskultuurist saada meile ellujäämisõpetus (vt Akadeemia nr 12, 2013), jne, jms.

Siiski on puudu jäänud midagi, millele ka siinkirjutaja tähelepanu tihti on juhitud seoses raamatuga “Globaalpoh-
melus” – pole konkreetset vastust mõtleva inimese kõige loomulikumale küsimusele: “Mida ma ise saaksin ära teha enda ja lähedaste tuleviku huvides?” Vastuste otsimiseks on algatuse “tuleVAeg” raames saanud üle Eesti kokku hulk inimesi, kes on seonduvatel teemadel avalikkuse ees sõna võtnud või suurema kärata juba praktiliselt tegutsemas.

Naasmine vana eluviisi juurde
Sõrve-, Valga- ja Põlvamaal toimunud mitmepäevased mõtterünnakud on viinud järeldusteni, millest mõned väljavõtted:

* Etableerunud poliitsüsteemile loota ei saa. Karjääripoliitikute sõimamise asemel tuleb mõista, et nad on sunnitud praeguses üldises languses säilitama paremal juhul senist rutiini, halvemal juhul vaid isiklikku positsiooni. Oleks ebaõiglane nõuda neilt lähimat valimisperioodi ületavat riigimehelikku visiooni, sest nad peavad valijaile ilusat tulevikku lubama, kui tahavad (tagasi)valituiks osutuda.

* Pikemale tulevikule mõtlevad inimesed saavad jõud ühendada selliste kogukondade loomisel, mis vajadusel suudaks toimida täiesti autonoomselt. Kuni riigikeha tsentraliseerimist jätkab, peavad kogukonnad suutma ka selle laastavat mõju kohapeal neutraliseerida, riigiametite funktsioone järk-järgult endi peale võttes. Paljud juba tegutsevadki, et saada käimasoleva “optimeerimise” tagajärgedega hakkama, hülgamata oma kodukohta ja kultuuritraditsioone.

*Selline tegutsemine on olemuslik juhindumine põhiseaduses sõnastatud pealisülesandest, mis on kogu me riigi olemasolu ainus mõte. Eesti rahva, keele ja kultuuri säilimiseks tegutsedes pole karta vastuollu minekut omaenese riigikehaga. Jah, eraldi tegutsevad aktivistid külmutatakse Jääkeldreisse, uusi tulijaid trügib ringkaitses süsteem auti või püüab jupikaupa poliitmasina hammasrattaiks sulatada. Aga sise- või välispagulus pole väljapääs. Vastupidi – kõik kogukonnad peavad oma hääle ühendama, tegema end kuuldavaks omaenda vallas, maakonnas ja riigis. Tuleb tegeleda infovahetuse ja (vajadusel ka poliitilise) koostööga, üle-eestiliselt organiseeruda, luua nt pisi- ja elatistalude organisatsioon, levitada olemasolevaid tehnolahendusi, mis maal soodsalt ja võlavabalt äraelamist pakuvad, leida endale julgeolekugarantiid jne.

* Muutunud olud on kogu maailmas tekitanud surve tagasipöördeks suunda, kus inimestele saavad taas asendamatuiks tööstusajastule eelnenud traditsioonilised eluviisid ja kultuuritavad. Need tähtsustavad eelkõige lokaalseid huve, kohalikke kogukondi, oma elukeskkonnas ja põliskultuuris juurduvaid hoiakuid jms. Näiteks traditsioonilise peremudeli juurde naasmine, mis loomulikul teel vähendab selliseid tänaseid probleeme, nagu lastehoid, vanuritehooldus, pensionid, algharidus, töökasvatus, kuritegevus jne.

* Tuleb arvestada, et paljudel inimestel polegi kuskile tagasi pöörduda. Meie “tõmbekeskused” muutuvad taristuhäirete korral kolme-nelja päevaga tõukekeskusteks, olgu olmeõnnetuse, sõjalise rünnaku või majanduskollapsi tõttu. Osa linnamagalate rahvast satub täiesti meeleheitlikku olukorda. KOV-ide evakuatsiooniplaanidest pole kasu seni, kuni iga üksikisik ei tea, mida kriisiolukorras teha ja kuni evakuatsiooni sihtpunktid on samuti igasuguse ettevalmistuseta. Maakogukondadel tuleb teha ennetavalt tööd, et need rahvahulgad ei hakkaks nägema ainsat pääseteed rüüsteretkedes. Samas peab iga kogukond suutma marodööride rünnetega hakkama saada enne jõustruktuuride lõplikku hääbumist.

*Kui ohu teadvustamine on ühishuvides, peab keegi julgema kõnelda ka ebameeldivatest asjadest.

Küsite, mis mulje jääb meist siis, kui prognoosid ekslikuks osutuvad? Aga mis saab siis, kui mitte?

Kaupo Vipp

liikumise “tuleVAeg” algatusgrupi liige

 

Print Friendly, PDF & Email