Esmatutvus kodumaise sojaga luhtus

JAHEDUS PÄRSIB: Andres Kurgpõld usub, et esimene sojapartii läks mingil määral ka külviaja jaheduse nahka.  Foto: Sander Ilvest

JAHEDUS PÄRSIB: Andres Kurgpõld usub, et esimene sojapartii läks mingil määral ka külviaja jaheduse nahka. Foto: Sander Ilvest

Kevadel esimese talunikuna Eesti oma sojasorti paljundama hakanud Valjala seemnekasvataja Andres Kurgpõld tõdeb pettunult, et esimene katse läks jaheda kevade ja umbrohu vohamise tõttu aia taha.

“Tulemus on nulliligidane, võib-olla ma midagi sealt umbrohu seest korjan, aga saagi kohta ei julge praegu küll midagi öelda,” lausus Andres Kurgpõld, tunnistades, et pole ühegi teise kultuuriga varem nii hullusti alt läinud.
Kurgpõld külvas 7. mail koostöös Eesti taimekasvatuse instituudi teadlastega Põllukülas kolme hektari suurusele põllule 140 kilo sojaoaseemet ja nii sordiaretajatel kui ka talunikul endal olid ootused tulemuse osas kõrged. Ebameeldivused ei lasknud end kahjuks kaua oodata: esimese tagasilöögi andis varasele soojalainele järgnenud jahedusperiood ja üsna pea hakkas pahandust tegema tuntud umbrohi vesivirn, millest talunik, vaatamata normikohase keemilise tõrje kasutamisele, jagu ei saanudki.

“Seal, kus põld sai mürki normi jagu, tulemust ei olnud,” möönis seemnekasvataja. Seevastu neil mõnemeetristel aladel, kus pritsimisel tekkis ülekate ja vahendit kulus topelt, on taimik väga ilus ja umbrohi silmnähtavalt kontrolli all.

Andres Kurgpõld rääkis, et taimekasvatuse instituudi katselappidel Jõgeval sel suvel tehtud fotodel näeb sama sojasort välja väga ilus. Jõgeva katselapi õnnestunud tulemuse puhul annab Kurgpõllule mõtteainet asjaolu, et Jõgeval tehti umbrohutõrje mitte keemiaga, vaid käsitsi kõblates. Kui õnnestub katset korrata, lubab ka Valjala seemnekasvataja edaspidi teha nii mõndagi teisiti, näiteks külvata poole laiema reavahega ja kasutada umbrohutõrjel vaheltharimist.

Arvestades, et sojauba annab Eestis hektari kohta saaki umbes kaks tonni, lootis Kurgpõld pakkuda sügisel talunikele jagamiseks 5–6 tonni seemet. Millise saagi nurjunud esmaüritus tegelikult annab, saab selgeks öökülmade tulekul, kui läheb saagikoristuseks.

Saarlasest sojaentusiasti Enn Kaljo algatatud kodumaise sojasordi aretustöö sai alguse 2005. aastal, hiljem liitusid aretustööga teadlased. Esmalt pidi sort saama nimeks “Saaremaa”, kuid et Hispaanias oli olemas üks sarnase nimega soja-sort (“Sarema”), pandi Eesti sordile nimeks “Laulema”. Eesti sojasort on lõunapool kasvavatest sortidest lühema kasvuajaga. Seetõttu on ta küll väiksema saagikusega, kuid saab siinsetes oludes vähemalt küpseks.

Kuigi maailmas tuntakse ka õlisorte, kuulub Eestis aretatud soja valgusortide hulka, millest saab teha valgutooteid nagu tofu või sojapiim.

Print Friendly, PDF & Email