Leiutatud on uut tüüpi sõda (1)

Maailmapoliitikas on ärevad ajad. Märksõnad on Kesk-Aafrika, Iisrael, Palestiina, Süüria, Ukraina. Kõik need sõjakolded pulbitsevad. Vaatamata rahupüüdlustele, käib madin ööd ja päevad. See kõik ei puuduta meid, me naudime suve ja ootame vaid oma heaolu kasvu. Kuigi on käes 21. sajand, ei ole inimkond arenenud tasemele, kus võiksime oma ajaloo keerdkäigud minevikku jätta.

Passi kontrollis kirsasaabastes asiaat

Veel veerand sajandit tagasi pidime koju jõudmise nimel näitama Kuivastus passi või propuskit punaarmee mundris asiaadile, kellele oli antud õigus meiega ülbitseda, kui kellegi nägu või mõni dokument ei meeldinud. Põlvini kirsasaabastes seisvale raudhammastega slaavlasele või asiaadile andis julgust tukk, mis tal puusal rippus, ja tunne, et tema on võimsam kui ükski teine maailmakodanik. Õnneks sai see aeg läbi ja praegune noor põlvkond võib neist asjust vaid lugeda meie põlvkonna inimeste mälestustest.

Meie jaoks kadus okupatsioon ajalukku ja sõjast sai miski, mis on meist kaugel. Ehkki Balkanil käis madin ühe teise impeeriumi rahvusriikideks lammutamise nimel, tundus see ometi kuidagi vähetähtis. Keskendusime oma eluolu parandamisele just nii, nagu keegi meist oskas või suutis.

Meile tundus, et pärast Jugoslaavia lagunemist ja sealse sõja lõppu sai Euroopas rahu majja, sest Nõukogude Liidu põrmu langemine oli sujunud võrdlemisi rahulikult. Tekkis tunne, et sellised koledused, mis kaks maailmasõda olid inimkonnale toonud, on lõplikult möödanik. Ka meie partnerid läänes arvasid, et eks me siin Baltikumis ühed parajad russofoobid oleme, sest ka Venemaa on asumas demokraatlikule teele ega kujuta kellelegi ohtu.

Kuni saabus kainenemise aeg. Kogu maailm on korraga ärganud. See, mis pannakse täna toime Ukrainas, on midagi unikaalset sõdade ajaloos. Verine sõda käib, üks suurriik tapab avalikult oma naaberriigi kodanikke, saadab sinna eriväelasi ja relvastust, ent ometi paneb terve demokraatlik maailm endale silmaklapid pähe ja räägib mingitest separatistidest. Justkui kardetakse võtta seisukohta, vaadates Venemaa käitumist oma sugulusrahvaga.

Meie presidendi küsimusepüstitus oli täiesti omal kohal, kui selgus, et Venemaalt tulistatakse Ukrainat suurtükkidest. Kas see polegi siis sõda, mida peab kaks naaberriiki? Kui Eesti tulistaks suurtükkidest Läti territooriumi või Soome saadaks meie pealinnale ülelahe kümnete kaupa rakette kaela ja hävitaks maju? Kas siis oleks tegemist sõjaga?

Venemaa ambitsioonid oma naabrite suhtes on täpselt samasugused nagu sajandeid tagasi. Vene rahvale meeldib olla sõjaväelane, vallutada järjest uusi alasid, produtseerida kangelasi, keda imetleda.

Kui keegi püüab sellele väitele vastu vaielda, siis küsiks ma vastu, miks on Putin praegu Venemaal oma populaarsuse tipus? Sellepärast, et talle on langenud au olla uut tüüpi sõja leiutaja. Pidada sõda pidevate valede ja kinnimätsimiste abil, ehkki tänapäevased tehnikaseadmed on võimelised kõike seda satelliitide kaudu fikseerima! Demokraatlik maailm mökutab iga uue majandussanktsiooni kehtestamise eel nädalaid, nimetades eelnevalt isikute ja firmade nimesid, kellele need laienema hakkavad. Justkui selleks, et nad jõuaksid oma varad kibekähku mujale kantida. Vaatamata kõikide majandusanalüütikute ennustustele, peab Venemaa majandus vastu just seetõttu, et igast kavandatavast vastumeetmest lauldakse eelnevalt nädalaid.

Miks see meie jaoks nii oluline on?

Miks see kõik meie, saarlaste ja kõigi teiste eestimaalaste jaoks nii oluline on? Miks me peame igas ajalehes neist koledustest kogu aeg kirjutama? Kas sellepärast, et Eestimaad “ehivad” veel siiamaani Vene okupantidest jäänud varemed? Et meie isad ja vanaisad ei elanud täismehe küpse eani ja pidid sageli jääma nimetusse hauda? Et meie noormehed end natuke rohkem kokku võtaksid ja oma tervise eest hoolt kannaksid nii, et nad oleksid võimelised kaitseväes teenima? Et paremates eluaastates naised ja mehed astuksid naiskodukaitsesse ja Kaitseliitu? Kõigile neile küsimustele peab vastama jaatavalt.

Me ei tohi harjuda mõttega, et sõda oli midagi niisugust, mida peeti viimati 20. sajandil. Meid ei tohi uinutada niinimetatud NATO vihmavari. Alati on ju nii olnud, et kui kismaks kipub, peab kõigepealt ise mees olema. Kui hakkama ei saa, küllap siis tulevad sõbrad appi.

 

Print Friendly, PDF & Email