Uppumissurmasid saab ära hoida (1)

Suvi on imeline aeg. See on valgete ja soojade ööde, koolivaheaja, puhkuste ja reiside aeg, see on päikesevõtu ja veemõnude aeg.

Mulle toob muige suule, kui meenutan mõne aasta tagust pilti Karujärvel. Oli soe suvine päev. Nähtavasti olid paljud noored vanemad hõivatud, sest Karujärve ääres võis näha hulka vanaemasid koos koolieelikutest lapselastega. Samamoodi olin mina tulnud koos lapselapsega.

Silm lastel pidevalt peal

Vanaemad istusid ilusti mändide varjus ja lapsed kilkasid nende jalge ees madalas vees. Omavahel mõnusasti vesteldes jälgiti ka laste tegemisi. Mõni vanaema näis mulle küll tuttav, kuid jutu alustamiseks siiski mitte piisavalt tuttav. Nii läksin koos poisiga vette. Sealt avanes mulle väga soe ja südamesse minev vaatepilt. Naised ajasid omavahel küll lõbusasti juttu, kuid samal ajal jälgis igaüks neist kullipilgul oma hoolealust. Mina olin koos lastega vees ja vajadusel oleksin saanud igaühest kinni rabada, teised valvasid kaldal.

Kui sel suvel kuulsin Mandri-Eestis lapsega juhtunud õnnetusest, meenus see päev Karujärvel. Meid oli kümmekond keskealist naist, lapsed olid kõik koos madalas, vaevu nabani ulatuvas vees, kuid igaüks meist oli valvel ja jälgis nii oma kui ka kõiki teisi lapsi ning oli valmis vajadusel neil kratist haarama. See oli turvaline nii laste kui ka vanaemade jaoks.

Vanasti öeldi, et 7-aastast last tuleb veel hoida nii tule kui vee eest, sest tal endal puudub ohutunne. Me pole keegi siia ilma sündinud teiste arvustajaks ja süümõistjaks, kuid paljud hädad ja ränkade tagajärgedega õnnetused saavad alguse kas või hetkelisest hooletusest või hoolimatusest.

Paljud noored on praegu rannas, sest kuumade ilmade tõttu lihtsalt ei suuda midagi teha ja seega ongi rannamõnude nautimise aeg.

Mu poeg helistas, et juhtus oma perega pealt nägema uppunu kaldale toomist ja edutut elustamist. Tegemist oli keskealise mehega. Häälest oli kuulda, et juhtunu oli rikkunud kogu poja pere pühapäeva, kuid samas pani see ka mõtlema asjade üle, mis on enda teha, hoidmaks ära sellist leina peres.

Õnnetus hüüab tulles

Mõne õnnetuse puhul tekib kahtlus, kas see oligi õnnetus või hoopis tahtlik tegu. Kunagi oli mul juttu ühe mehega, kes oli nooruses olnud sportlane, just ujuja, ja saanud nii mõnegi autasu oma tulemuste eest. Ta rääkis, et noored olnud kusagil mererannal, kus tarvitati ka alkoholi. Noorusuljuses ja alkoholi “kaasabil” kadus ohutunne, pealegi oli tegu väga hea ujujaga ja noormees läkski merre. Õnneks oli ta pikk, ligi 2-meetrine mees ja see ta päästiski, sest jalad ulatusid veel põhja. Ta rääkis, et tekkis imelik seisund, hingamisrütm läks segi – ta tahtis hingata just siis, kui suu oli vee all –, ähmiga kadus ka suunataju ja ta ei saanud enam aru, kuhupoole peab ujuma.

Hirmu ja paanika tõttu läks asi päris nutuseks, kuid siis tõusis ta püsti, tundis jalgadega põhja ning siis oli ka aega ringi vaadata ja kallast otsida. Ta oli seda asja ka hiljem uurinud ja saanud teada, et purjus inimesel lähebki ujudes hingamine segi ja kaob suunataju. Kui tahad karjuda, tuleb vesi suhu ja nii paanikas rabeledes upudki, ilma et saaksid appi hüüda. Tema arvas , et neid inimesi on ääretult vähe, kes ise end uputama lähevad, kuid kõik uppujad on enamasti enne alkoholi tarvitanud ja siis pole kõik järgnev enam mingi ime.

Millegipärast ei võeta hinge ega teadmiseks ühtegi hoiatust. Küll pahandatakse räigete ja haiget tegevate reklaamide pärast, kuid ometi ei võeta neid hoiatusena, sest muidu ei oleks iga nädal ikka ja jälle meedias teateid, et kusagil on keegi uppunud. Millegipärast on inimesel tunne, et see on lihtsalt reklaamiklipp, mis teda ei puuduta, ning leinakuulutused on võõras mure, kuid rumala käitumise korral võib see mure tabada ükskõik millist peret.

Töötanud aastaid kiirabis, oleme brigaadiga, raskus ja mure hinges, mitmeid kordi oodanud rannal, millal leitakse kadunud ujuja. Kahjuks on need minutid või isegi tunnid aeg, mis võtab viimase lootuse inimest veel elustada. Seepärast tahaksin, et suvi oleks kõigile rõõmude, naudingute, rannamõnude aeg, et keegi ei peaks hiljem meenutama, et see juhtus sel suvel, kui mindi ujuma ja üks meist ei tulnud enam tagasi. Vanad inimesed ütlesid, et hoia end ise, siis hoiab sind ka jumal. Teeme siis niimoodi! Ilusat ja õnnelikku suve jätku!

Print Friendly, PDF & Email