See salapärane testament

PROOVIS: Allan Noormets, Piret Rauk ja Piret Kalda mõni nädal tagasi rollidesse sisse elamas. Lavakujundus oli siis alles valmimas ja kostüümidki alles olemata. Foto: Sander Ilvest

PROOVIS: Allan Noormets, Piret Rauk ja Piret Kalda mõni nädal tagasi rollidesse sisse elamas. Lavakujundus oli siis alles valmimas ja kostüümidki alles olemata. Foto: Sander Ilvest

Umbes kuu aega on Kuressaare linna peal inimesi jälginud need silmad. Olete ju näinud neid silmi plakatil, millele kirjutatud omamoodi paatoslik “Testamenditäitjad”.

Kuressaare linnateatri suvelavastuse pealkiri on näidendi kirjutajale Indrek Harglale omane – napp ja kõmisev. Just plakatist alustada tahakski. Kunagi varem pole ükski Kuressaare linnateatri plakat olnud nii atraktiivne – sel on mängida täiesti oma roll. Eelhäälestav roll. Need silmad ja see kobrutav nahk ei ole omane vanale inimesele, vaid hauatagusele. Kui teil hakkas kõhe ja teid hakkas huvitama, mis toimub nende silmade taga, siis on plakat oma eesmärgi täitnud.

Indrek Hargla on selle näidendi kirjutanud spetsiaalselt meie linna teatrile. Hargla ise on praegu kahtlemata üks kuumemaid tähti Eesti kirjandustaevas. Kes pole lugenud Frenchi ja Koulu või apteeker Melchiori seiklusi, on näinud “Alpimaja” ja “Süvahavvat”. Vot see sama mees.

Mina olen lugenud ja näinud ning “Testamenditäitjates” jätkab Hargla oma tekstidele iseloomuliku loetavusega. Kuigi talle meeldivad sõnamängud, võikused ja müstilised tähendused, ei ole need raskesti haaratavad. Lihtsad sõnad saavad etenduse jooksul müstifitseeritud ja lõpuks kokku arusaamiseks. Aga mitte üheks, vaid mitmeks.

Raske on kirjutada etendusest, kui ei taha sisu seda veel mitte näinutele lahti pookida. Pole ju näidend paberil ilmunud ja seega ei soovi ka mina saladuseloori etenduselt maha tõmmata. Kriminaallugu ta on ja kuritegu on toime pandud. Etenduses püütakse kurjategijat lõksu.

Kogu tegevus toimub Saaremaal ühes talutoas. Talutuba on hubane, kamin köeb ja valgus on soe. Mis sel õhtul talus aga toimuma hakkab on klassikaline krimka – ses pole skandinaavialikku väga verist ja perversset kuritegu ega vaikivat, kannatavat olemist. On elusad inimesed, kes on kokku saanud, ja neile teadmata on ühele neist seatud püünis. Kellegi poolt, kes paneb oma elu kaalule, et tõde saaks ilmsiks. Läbi paljastuste, maskide maha tõmbamiste.

Iga tegelast peaks publik kahtlustama – tema, jah, tema… aga siiski, kas mitte hoopis tema? Ja nii kuni etenduse lõpuni. Pean nentima, et vaheajal nägin põnevil-ärevil nägusid, mis tunnistasid, et neil pole aimugi, kes on kurjategija.

Hea leid Harglalt on näidendisse siduda Kreeka laev, mis sõitis madalikule 1982. aastal. Seda, mis sest valgest laevast järel on, saab vaadata Kaugatoma rannast ja Lõmala sadamast. See on seal seisnud 32 aastat. Ja iga aastaga võetakse tast tükk ära, kuni ta lõpuks kaob. Siis jääb müstiline Kreeka laev vaid Hargla näidendi sisse.

Ei tohi öelda, et krimka on kerge žanr. See on žanr, mis eeldab, et vaataja mõtleb kaasa. Kes ei mõtle, sellele soovitan jääda komöödiaid nautima.

Etendus ei ole surmtõsine. Muheda saarlasliku aasimise, inimlike veidruste ja sõnamängude üle saab naerda küll. Tõden, et oli kohti, kus publik kippus naerma, kuigi poleks ehk pidanud. See on see väga õhuke piir komöödia ja tragöödia vahel.

Oli hetki, mis väga puudutasid. Seda just Raimondi (Allan Noormets) puhul. Tema tekst muutus kohati nii mahlakaks, et publik ei tabanud enam inimese traagikat. Ometi on ta väga traagiline kuju – sopakate ja projektide kirjutaja, alkohoolik ja elumees, kel alati kondoom taskus. Ometi üksi.

Pean Noormetsa rollisooritust selle õhtu parimaks. Oli palju talle lavastajate antud rollidele omaseid jooni – ägedus, eluvennalikkus, robustsus. Ometi oli selles seekord palju õrna ja inimlikku. Ta oli ainus, kellele hoidsin pöialt, et ära ole sina see… Kunagisest Ugala teatri “Oklahoma” õhetavast Curlyst on saanud suur mees tummise sarmiga.

Vahel tundub, et pole Noormetsa laval ilma Piret Kaldata. Nii ka seekord. Piret Kalda Milvi oli vast kõige etteaimatavam ja tavalisem roll. Hästi, humoorikalt mängitud tegelane, kes meie kõigi suguvõsas olemas. See, keda võtame üsna pealiskaudselt. Kahjuks või õnneks.

Piret Rauga Enela on tegelane, keda esmakohtumisel julgeksime kahtlustada. Naine ja kirikuõpetaja – selles kombinatsioonis on juba midagi kummalist. Isegi meessoost kirikuõpetajaid ei taha me alati omaks võtta – saladuseloor nende üle tundub paks ja meie patune elu justkui alavääristaks meid. Vaga ja maskuliinne Enela puistab üllatusi terve etenduse jooksul.

Andres Raag (Jaanus) ja Maiken Schmidt (Riina) ei paista küll silma eelmainitute värvikusega, kuid nende roll on selle võrra raskem. Justkui kõrvaltegelased, kõige tavalisemad inimesed linnast, kelle tekstis pole pritsivat mahlakust, on nad samas vajalikud. Hoidmaks pinget ja tõsidust. Lavastuse võtmed.

Ning Leila Säälik (Janne-tädi). Tas jäi puudu vanatädilikust armsusest, kuid detektiiv-vanaemaks sobiks see-eest küll. See on kompliment.

Kohe kindlasti ei saa kirjutamata jätta lavastuse muusikast (Felix Kütt). Muusika on sellise žanri juures hädavajalik. See peab salaja kuulaja endasse haarama ja kerima meeldivasse pingesse. Nii oli.

Kahju, armsad lehelugejad, et ma ei saa teile kõigest põnevast kirjutada, mis Sadamaaidas toimub. Sest te lähete seda ju ise vaatama, eks!? Muidu jäävad need silmad teid lihtsalt kummitama.

Publik: Igaüks on mõrtsukakandidaat!

Karin Viilup, Saaremaa ühisgümnaasiumi gümnasist

Huvitav! Mulle meeldivad sellised krimka moodi etendused. Meenutab Tallinna linnateatri etendust “Offline”. Süžee on samamoodi põnev. Olen ka Harglat lugenud. Melchiori viimast osa veel mitte, aga ülejäänud Melchiori raamatud on küll läbi loetud.

Ma arvan, et mõrvar leitakse. Ma arvan, et mõrvar on Raimond (Allan Noormets), sest ta sehkendab seal niimoodi kahtlaselt. Näitlejatega olen väga rahul ning Sadamaait on ka tore, õhkkond on väga mõnus. Kõik on timm!

Aare Toikka, VAT teatri kunstiline juht

Pinge on täiesti õhus. Pean tunnistama, et olen täiesti segaduses, ma ei tea, kes võiks olla mõrtsukas. Igaüks on minu jaoks kandidaat. Väga huvitav, kuhu välja jõutakse!

Peeter Tammearu lavastus on väga sümpaatne, väga delikaatne ja näitetrupp mängib ilusti kokku.

Oskan ainult kiidusõnu ütelda, aga põnevus on just selles, et huvitav, kas ma aiman enne lõppu ära, kes on mõrvar või ei aima?

 “Testamenditäitjad”

Autor – Indrek Hargla
Lavastaja – Peeter Tammearu
Kunstnik – Riina Vanhanen
Muusika – Felix Kütt (Endla)
Janne-tädi – Leila Säälik
Enela – Piret Rauk
Milvi – Piret Kalda (Tallinna linnateater)
Riina – Maiken Schmidt (Tallinna linnateater)
Jaanus – Andres Raag (Tallinna linnateater)
Raimond – Allan Noormets (Tallinna linnateater)

Print Friendly, PDF & Email