Eesti vald või Eesti muld (6)

Miks ei võiks Emmaste valla elanikud nimetada oma haldusüksuse Eesti vallaks? Kõlab uhkelt ja mis kõige tähtsam – kohalikud tahavad (juhul, kui tahavad). Tean vähemalt üht kohalikku, kes soovitas Eestis moodustada vaid ühe omavalitsuse. Tulevikku vaadates võiks niiviisi oodata seni, kuni kõik omavalitsused liituvad uue Eesti vallaga ja saamegi ühtse Eesti.

Kummastav oli pressikonverentsil näha meie noort vihast peaministrit lausumas: “No kuidas te, sotsiaaldemokraatidest ministrid, siis ometi aru ei saa, et kui Lümanda, Kärla ja Kaarma kohalikud tahavad oma haldusüksuse nimeks Saaremaa valda, siis miks nad ei tohi seda saada!” (autori sõnastus).

Meenutab Tootsi maakera

Tõepoolest, igati demokraatlik lähenemisviis. Siiski arvan, et igas valdkonnas tuleb eristada taidlust professionaalsusest. Uue Saaremaa tekitamine meenutab Tootsi maakera, kus loodava haldusüksuse sees on teine haldusüksus, mis loodavast palju suurem. Lisaks mõlemal nimeks Saaremaa.

Selle skeemi toetajate väide (lisaks demokraatiale nõjatumisele) on, et selline asjaajamine soodustaks kõigi Saaremaa valdade ühinemist tõeliseks Saaremaaks. Niisiis oleks tegu justkui teatud sunnimehhanismiga. Kuid kuidas sobib sunnimehhanism reformide vastase Reformierakonna põhimõtetega, kes permanentselt elab vabatahtlike ühinemiste ootuses?

Nimemängu käigus on Uus-Saaremaa pooldajad toonud positiivse näitena Tartu kandi halduskorralduse – Tartu vald, Tartu linn, Tartu maakond. No see on küll viimane, mida antud juhul eeskujuks tuua.

Esiteks näitab selline nimevalik vaimuvaesust või vähemalt mõttelaiskust (heade mõtete linn Tartu!). Teiseks tekitab ühe nime ekspluateerimine erinevates rollides parasjagu segadust, näiteks statistilistes tabelites näpuga
järge ajades.

Viljandis (linnas? vallas? maakonnas?) toimuv folk tõestab meie folkloori rikkust, kohanimede valikul näib aga kuidagi kitsas käes olevat.

Meenub aastatagune arutelu Läänemaa valdade ühinemise katsetelt, kus ühisvalla nimeks pakuti olematut kohanime, kusjuures Haapsalu-nimelise vallaga küll ei lubatud ühineda. Kui Reformierakonna üks põhipostulaate on “maksudega ei mängita”, siis lisaksin põhimõtte “nimedega ei mängita”.

Eelnev on asja vormiline külg. Nüüd asja enda juurde, mille nimi võiks olla “halduskorraldusega ei mängita” ehk omavalitsuste haldusvõimekus-võimetus. Sealjuures mäng pole mitte see, kuidas omavalitsusi vähendada, vaid tegu on Eesti mänguga põhimõttel “vabatahtlikke ühinejaid oodates”.

Reeglid said paika riigi taasloomisega ja jumala eest – ei mingeid muudatusi ega arenguid. Aeg-ajalt, kui haldusreformi kava sahtlist lauale tõstetakse, küsitakse halduskorralduse tuntud asjatundjate arvamust omavalitsuste vähendamise kohta. Äraleierdatud vastus on alati sama: “Omavalitsusi võiks olla vähem, aga asja peab veel uurima.”, ja valla köis lohiseb edasi.

Tegelikult on uuringud kestnud juba kakskümmend aastat ja nende tulemused on statistilistes tabelites. Kui numbreid ei usuta, siis on võimalus uurida ajalooõpikuid ja veenduda, et paarisaja vürstiriigi kooshoidmine on ebaefektiivsem kui koostöö paarikümne maakonnaga.

Meie tegeleme aga jätkuvalt haldusreformi teesklemisega. Või kuidas nimetada toimingut Saare maakonna tõmbekeskuse väljaselgitamiseks – no mis see küll olla võiks, äkki on Gotland!? Läheks õige uurima, kus riigis veel oodatakse vabatahtlikke riigitasandi reforme läbi viima. Demokraatia ja anarhia on kaksikvennad, nad võivad üsna ühte nägu olla, ometi on need kaks eristamist vajavat nähtust.

Kordan oma varasemat arusaama: valutuim ja efektiivseim tee halduskorralduse kaasajastamiseks on põhiseaduse lauses “Kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad” asendada vallad ja linnad sõnaga maakonnad.
Seega, volikogud valitaks maakondadele, mitte valdadele/linnadele. Jääksid ära lõputud liitumisläbirääkimised, paberimajandus liitmise-lahutamise asjaajamisel, liitumispreemiate ühest taskust teise tõstmine, võlgade ümberkantimine, kodukootud poliitvolinike korruptsioonikahtlustused, nimevaliku rasked probleemid ja mis kõik veel.

Kuulen vaimusilmas stabiilsuse taotlejate kisakoori. Siinjuures on mul hea meel tsiteerida meie eurovisiooni korraldaja Heidi Purga mõtteavaldust “stabiilselt toimiv süsteem tuleb lammutada”, kui ta rääkis meie lauluvõistluse korraldamisest. Geniaalne mõte, mida tuleks ka mujal rakendada.

Tänapäeva tormlevalt arenevas ühiskonnas on stabiilsuse sünonüümiks stagnatsioon, kaotatud aeg, kaotatud positsioonid. Kui stabiilsuse all mõelda staažikaid vallajuhte, kes on siiani ametis alates kolhoosiaegsetest struktuuridest, üle kahekümne aasta, siis jah, ka nii võib.

Maakond kui meie vanim, juba ajaloo hämarikus end tõestanud haldusüksus tuleks uuesti aujärjele seada – see on Eesti muld. Põhiseaduse muudatusega antaks maakondadele/maavalitsustele volitused kohaliku elu korraldamisel.

Sealjuures vallad nii kaardimaterjalina kui ka teeninduspunktidena säiliksid. Ega rahvamaju ja kiigeplatse maakonnakeskustesse tarita. Vallademokraatia mängimise asendaksid edukalt kodanikuühendused.

Valitavad maavanemad saaksid aga jälle maa, mida valitseda. Kahju on vaadata, kuidas uhketes hoonetes pesitsevad maavalitsused hääbuvad omas rasvas, kus riigi käepikenduse põhitegevuseks on jäänud ühistranspordialased vaidlused (no miks küll lennuk ei jõudnud Tallinnast Kuressaarde?) ja abielude registreerimine.

Maavalitsustele partneriteks tekitatud vabatahtlikud omavalitsusliidud tegelevad vabatahtlike asjadega. Nii tammumegi vabatahtlikult stagnatsiooni teel.

Aeg asuda taasarengu teele

Võime oma riigi nime ette panna E-tähe või nimetada end nutiriigiks, ent see ei vabasta meid kivistunud arusaamadest, ei päästa stagnatsioonisoost. On aeg peatuda taand-
arengu teel ja asuda taasarengu teele.

Me ei pea nokitsema vabatahtlikult omaette üksikul saarel, ka saarlased mitte, oleme osa iga hetk muutuvast globaalsüsteemist.

Maailm meie ümber ei muutu mitte aastatega ega päevadega, vaid tundidega. Kui õhtul kell kaheksa oli Krimm veel ühe riigi koosseisus, siis hommikul kell seitse oli ta juba teise riigi omanduses. Ja kõik see toimub meie tagahoovis.

Isegi Kalevipoja siil oskaks soovitada, et efektiivselt juhitud kümmekond maakonda on riigikaitseliselt tõhusamad partnerid kui paarsada isejuhitud vallamoodustist. Rääkimata juba kogu ürituse põhieesmärgist – omavalitsuslike teenuste viimisest nüüdisaegsele tasemele ehk riigi toimimisest.

Oma naba vahtimine ei vii meid sinna, kuhu oleme soovinud jõuda. Teeme ära!

Märkus. Autor kirjutas samadel teemadel 31. juuli Maalehes loo “Teeme selle asja lõpuks ära”.

Print Friendly, PDF & Email