Miks ei võiks Emmaste valla elanikud nimetada oma haldusüksuse Eesti vallaks? Kõlab uhkelt ja mis kõige tähtsam – kohalikud tahavad (juhul, kui tahavad). Tean vähemalt üht kohalikku, kes soovitas Eestis moodustada vaid ühe omavalitsuse. Tulevikku vaadates võiks niiviisi oodata seni, kuni kõik omavalitsused liituvad uue Eesti vallaga ja saamegi ühtse Eesti.
Kummastav oli pressikonverentsil näha meie noort vihast peaministrit lausumas: “No kuidas te, sotsiaaldemokraatidest ministrid, siis ometi aru ei saa, et kui Lümanda, Kärla ja Kaarma kohalikud tahavad oma haldusüksuse nimeks Saaremaa valda, siis miks nad ei tohi seda saada!” (autori sõnastus).
Meenutab Tootsi maakera
Tõepoolest, igati demokraatlik lähenemisviis. Siiski arvan, et igas valdkonnas tuleb eristada taidlust professionaalsusest. Uue Saaremaa tekitamine meenutab Tootsi maakera, kus loodava haldusüksuse sees on teine haldusüksus, mis loodavast palju suurem. Lisaks mõlemal nimeks Saaremaa.
Selle skeemi toetajate väide (lisaks demokraatiale nõjatumisele) on, et selline asjaajamine soodustaks kõigi Saaremaa valdade ühinemist tõeliseks Saaremaaks. Niisiis oleks tegu justkui teatud sunnimehhanismiga. Kuid kuidas sobib sunnimehhanism reformide vastase Reformierakonna põhimõtetega, kes permanentselt elab vabatahtlike ühinemiste ootuses?
Nimemängu käigus on Uus-Saaremaa pooldajad toonud positiivse näitena Tartu kandi halduskorralduse – Tartu vald, Tartu linn, Tartu maakond. No see on küll viimane, mida antud juhul eeskujuks tuua.
Esiteks näitab selline nimevalik vaimuvaesust või vähemalt mõttelaiskust (heade mõtete linn Tartu!). Teiseks tekitab ühe nime ekspluateerimine erinevates rollides parasjagu segadust, näiteks statistilistes tabelites näpuga
järge ajades.
Viljandis (linnas? vallas? maakonnas?) toimuv folk tõestab meie folkloori rikkust, kohanimede valikul näib aga kuidagi kitsas käes olevat.
Meenub aastatagune arutelu Läänemaa valdade ühinemise katsetelt, kus ühisvalla nimeks pakuti olematut kohanime, kusjuures Haapsalu-nimelise vallaga küll ei lubatud ühineda. Kui Reformierakonna üks põhipostulaate on “maksudega ei mängita”, siis lisaksin põhimõtte “nimedega ei mängita”.
Eelnev on asja vormiline külg. Nüüd asja enda juurde, mille nimi võiks olla “halduskorraldusega ei mängita” ehk omavalitsuste haldusvõimekus-võimetus. Sealjuures mäng pole mitte see, kuidas omavalitsusi vähendada, vaid tegu on Eesti mänguga põhimõttel “vabatahtlikke ühinejaid oodates”.
Reeglid said paika riigi taasloomisega ja jumala eest – ei mingeid muudatusi ega arenguid. Aeg-ajalt, kui haldusreformi kava sahtlist lauale tõstetakse, küsitakse halduskorralduse tuntud asjatundjate arvamust omavalitsuste vähendamise kohta. Äraleierdatud vastus on alati sama: “Omavalitsusi võiks olla vähem, aga asja peab veel uurima.”, ja valla köis lohiseb edasi.
Tegelikult on uuringud kestnud juba kakskümmend aastat ja nende tulemused on statistilistes tabelites. Kui numbreid ei usuta, siis on võimalus uurida ajalooõpikuid ja veenduda, et paarisaja vürstiriigi kooshoidmine on ebaefektiivsem kui koostöö paarikümne maakonnaga.
Meie tegeleme aga jätkuvalt haldusreformi teesklemisega. Või kuidas nimetada toimingut Saare maakonna tõmbekeskuse väljaselgitamiseks – no mis see küll olla võiks, äkki on Gotland!? Läheks õige uurima, kus riigis veel oodatakse vabatahtlikke riigitasandi reforme läbi viima. Demokraatia ja anarhia on kaksikvennad, nad võivad üsna ühte nägu olla, ometi on need kaks eristamist vajavat nähtust.
Kordan oma varasemat arusaama: valutuim ja efektiivseim tee halduskorralduse kaasajastamiseks on põhiseaduse lauses “Kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad” asendada vallad ja linnad sõnaga maakonnad.
Seega, volikogud valitaks maakondadele, mitte valdadele/linnadele. Jääksid ära lõputud liitumisläbirääkimised, paberimajandus liitmise-lahutamise asjaajamisel, liitumispreemiate ühest taskust teise tõstmine, võlgade ümberkantimine, kodukootud poliitvolinike korruptsioonikahtlustused, nimevaliku rasked probleemid ja mis kõik veel.
Kuulen vaimusilmas stabiilsuse taotlejate kisakoori. Siinjuures on mul hea meel tsiteerida meie eurovisiooni korraldaja Heidi Purga mõtteavaldust “stabiilselt toimiv süsteem tuleb lammutada”, kui ta rääkis meie lauluvõistluse korraldamisest. Geniaalne mõte, mida tuleks ka mujal rakendada.
Tänapäeva tormlevalt arenevas ühiskonnas on stabiilsuse sünonüümiks stagnatsioon, kaotatud aeg, kaotatud positsioonid. Kui stabiilsuse all mõelda staažikaid vallajuhte, kes on siiani ametis alates kolhoosiaegsetest struktuuridest, üle kahekümne aasta, siis jah, ka nii võib.
Maakond kui meie vanim, juba ajaloo hämarikus end tõestanud haldusüksus tuleks uuesti aujärjele seada – see on Eesti muld. Põhiseaduse muudatusega antaks maakondadele/maavalitsustele volitused kohaliku elu korraldamisel.
Sealjuures vallad nii kaardimaterjalina kui ka teeninduspunktidena säiliksid. Ega rahvamaju ja kiigeplatse maakonnakeskustesse tarita. Vallademokraatia mängimise asendaksid edukalt kodanikuühendused.
Valitavad maavanemad saaksid aga jälle maa, mida valitseda. Kahju on vaadata, kuidas uhketes hoonetes pesitsevad maavalitsused hääbuvad omas rasvas, kus riigi käepikenduse põhitegevuseks on jäänud ühistranspordialased vaidlused (no miks küll lennuk ei jõudnud Tallinnast Kuressaarde?) ja abielude registreerimine.
Maavalitsustele partneriteks tekitatud vabatahtlikud omavalitsusliidud tegelevad vabatahtlike asjadega. Nii tammumegi vabatahtlikult stagnatsiooni teel.
Aeg asuda taasarengu teele
Võime oma riigi nime ette panna E-tähe või nimetada end nutiriigiks, ent see ei vabasta meid kivistunud arusaamadest, ei päästa stagnatsioonisoost. On aeg peatuda taand-
arengu teel ja asuda taasarengu teele.
Me ei pea nokitsema vabatahtlikult omaette üksikul saarel, ka saarlased mitte, oleme osa iga hetk muutuvast globaalsüsteemist.
Maailm meie ümber ei muutu mitte aastatega ega päevadega, vaid tundidega. Kui õhtul kell kaheksa oli Krimm veel ühe riigi koosseisus, siis hommikul kell seitse oli ta juba teise riigi omanduses. Ja kõik see toimub meie tagahoovis.
Isegi Kalevipoja siil oskaks soovitada, et efektiivselt juhitud kümmekond maakonda on riigikaitseliselt tõhusamad partnerid kui paarsada isejuhitud vallamoodustist. Rääkimata juba kogu ürituse põhieesmärgist – omavalitsuslike teenuste viimisest nüüdisaegsele tasemele ehk riigi toimimisest.
Oma naba vahtimine ei vii meid sinna, kuhu oleme soovinud jõuda. Teeme ära!
Märkus. Autor kirjutas samadel teemadel 31. juuli Maalehes loo “Teeme selle asja lõpuks ära”.
Olen nõus üldjoontes, see nämmutamine on ammu mõtte kaotanud. Uurida võib kõike lõptutult, parandada samuti. Mis muutuks halvemaks, mis paremaks maakondliku ühinemisega? Suuremad muutused on juba ära toimunud maaelus. Enam palju hullemaks minna ei saa. Paremaks? Ei teagi. Koolid-lasteaiad on kadunud, mahagu lammutatud, rahvas laiali jooksnud. Hea, kui talvel veel teed lahti aetakse. Ega selle vallavalitsusega ei olegi mingit kontakti eriti. Vahel harva küsid midagi, vastust ei pruugigi saada…
…on selle nimevalikuga põhjanaabritelt snitti võetud: suur maa, kordades rohkem rahvast, kuid kohanimede valik naa kesine. Soomes on 48 Riihimäe nimelist kohta, ainult et… ega nad ise kah tea, MILLISEST parasjagu jutt käib või MILLISESS parasjagu sõita vaja on
Mis on ühist Krimmil ja Eesti maakondadel?
Mitte midagi ja see ongi see Reeglid said paika riigi taasloomisega!
Riigi taasloomise ajal ”soovi” Ida-Virumaa välja kuulutada autonoomia ja liituda Venemaaga. Narva saadeti valitsuse eriesindaja Indrek Tarand olukorda maha suruma. Sai edukalt hakkama. Kui aga jätta ühte maakonda riigi eriesindaja, siis sisuliselt ongi see siis selle piirkonna eripära tunnustamine de jure ehk autonoomia de facto. Kui ei saa ainult ühte maakonda viia riigi eriesindajat ja ei saa ka ühest piirkonnast ära tuua riigi eriesindajat, siis lahenduseks oli kõigisse maakondadesse viia riigi eriesindaja. Nendeks riigi eriesindajateks on kõigis maakondades siseministeeriumi ametnikud ja ametinimetuseks maavanem. Maakonnad maavolikogude ja maavalitsustega likvideeriti ning täna ei ole maakond mitte midagi muud, kui ühe valitsuse eriesindaja halduspiirkond — kohalikul rahval pole maakonnatasandil mitte mingit kaasarääkimisõigust.
Krimm oligi autonoomne vabariik Ukraina koosseisus, nüüd on autonoomne vabariik Venemaa kooseisus. Tänu maakondade likvideerimisele saame täna veel rääkida Eesti Vabariigi territooriumi osast Ida-Virumaast, mitte Lääne-Venemaast.
Jah, Saaremaalt vaadates visati riigi taasloomisel laps koos pesuveega välja.
Sotside praegune plaan on maakondade taastamine aga seda valdasid ja linnasid kaotamata. Nii sotsid, oravad, kui ka IRL saavad väga hästi aru, et Tarmo Pikneri plaani puhul saaks Savisaar lihtsalt terve Harjumaa ühe korraga endale. Plaan taastada maakonnad kohalike omavalitsusi kaotamata ei tähenda mitte seda, et need vallad ja linnad jääksid sellised suured ”kontorid” nagu nad hetkel on. Siis poleks asjal mingit mõtet. Kui suur oli näiteks Kuressaare linnavalitsus 20 aastat tagasi? 20 aastat tagasi tundus uskumatu, et Kuressaare linnavalitsus täidab ära terve kompartei maja koos pioneeride majaga ja jääb veel ruumi puudugi. Sotside maakondade taastamise plaan ei ole vastuolus ka oravate vabatahtliku ühinemise plaaniga — kui omavalitsuste tasandite haldusfunktsioonid on lõpuk piiritletud, siis saab igaüks ise otsustada, kuidas neid funktsioone täidetakse.
Kuressaare linn kutsus omavalitsusi ühisosa leidma, Kuressaare pole kedagi kutsunud ühinema!
Päris huvitav, et härra viitsis ise nii pika artikli kirjutada. Vanasti ta seda küll ei teinud. Siis oli vist vaja usinasti võrguga kala püüda.
kahjuks on need asjad nii …….
Kolme valla uus nimi oleks hea Taani vald.
Saaks ammust Taanimaa alluvust meenutada ja annab lootust selle riigiga tõsist koostööd teha.
Arendusprojektides oleks Taani riigilt otsest konsultatsiooniabi loota, meritsi läbikäimine, turismi areng, maaelu areng, rannarahvaste koostöö jm.