Trikitajad lasid end majaka tipust mere kohale rippu (5)

KÕRGUSTEGA HARJUNUD: Jaan Rooset näeb trikke tegemas ka sel reedel ja laupäeval Kuressaares Raiekivi säärel. Foto: Erakogu

KÕRGUSTEGA HARJUNUD: Jaan Rooset näeb trikke tegemas ka sel reedel ja laupäeval Kuressaares Raiekivi säärel. Foto: Erakogu

Mandri noormeeste Jaan Roose ja Reimo Kivise fotod, mis läinud nädalal internetis levisid, panid ilmselt paljusid ahhetama. Mõlemad rippusid Kiipsaare tuletornis, näod naerul, üks neist end vaid ühe käega kinni hoidmas.

Fototöötlusega seejuures tegemist ei olnud. Need Saaremaad väisanud noormehed on parkuurijad ning nõnda pole kõrgustes rippumine neile mingi imetegu.

Noormehed kuuluvad neljasesse gruppi – Jaan Roose, Sergei Vertepov, Reimo Kivine ja Kevin Hallop –, kes trikitavad ühise nimetaja MTÜ Vabadussport all. Ekstreemsustega tegelevad nad juba mõnda aega – umbes kaheksa aastat parkuuriga, viimased neli aastat ka slackline’iga ehk eesti keeli tasakaaluliinil trikkide tegemisega.

Kiipsaarel kerge rippuda

Reimo Kivine selgitas, et parkuur on ala, mis põhineb kiirel liikumisel ja ronimisel, näiteks seina mööda üles jooksmisel. Tihtipeale on tema sõnul nõnda, et kui sein on kõrge, saab alles viimase pingutusega ülemisest servast kinni ja seda vaid ühe käega. Seejärel toimub korraks ühe käega rippumine. “Siis teise käega kinni ja kiirelt seinast üles,” sõnas Kivine, lisades, et taolist rippumist ja ülesronimist on parkuuris palju.

Kiipsaare tuletorni tipus rippudes olnud veel eriti kerge end üles tõmmata, sest seal on kindel toru ees, mida mööda oli jala ääre peale saamiseks hõlpus ronida. “Kuna meil on pikaaegne treening seljataga, kindlustunne on suur ja teeme asja mõistusega, oli selline rippumine kerge,” kinnitas Kivine.

Jaan Roose, Eesti üks paremaid tasakaaluliinimeistreid rääkis, et tema on keskendunud peamiselt slackline’ile ja teebki maailmatasemel nn tasakaalu-
sporti. Üks tema tasakaaluliini tegevusharudest on highline ehk kõrgustes, kaljude või kõrghoonete vahel kõndimine. Muuhulgas on kõigil saarlastel võimalik näha Jaani tasakaaluliinil kõiksugu vigureid tegemas ka sel nädalalõpul Kuressaare merepäevadel.

Rippudes on pea mõtetest tühi

Kõrgustes tasakaaluliinil kõndimise puhul on Roose sõnutsi eluliselt tähtis liini paigaldus. Ta rõhutas, et trikitaja peab tundma erinevate jõudude mõju ja pindade-konstruktsioonide tugevust enne, kui liinile astub. Samuti on kõrgustes kõndimisel-trikitamisel tähtis vaimne olek.

“Hirm ja ebakindlus on segavad faktorid, mis teevad olukorra ausalt öeldes ohtlikumaks,” tunnistas ta.

Kiipsaare tuletorni tipus rippumine ei olnud noormeestel eesmärk omaette. Roose märkis, et seal üleval pidi kindel olema igas oma liigutuses ja tajuma piire.

“Tean, et kui mu keha ei oleks füüsiliselt väga heas vormis ja torni konstruktsioonide tugevus tundunuks katsetamise ajal kahtlane, ei oleks ma seal rippunud.”
Reimo Kivine lisas, et rippudes on pea muudest mõtetest tühi. Rippuja mõtleb vaid hetkele. “Ei tule pähegi, et kõht on tühi või koolis raske,” sõnas ta. Kivine tõdes, et kui on hirm, siis ei tohi sellist asja kindlasti teha. “Teame oma võimeid. Seetõttu meil ilmselt hirm ka puudub ja julgeme rippuda.”
Saaremaale sattusid noormehed trikitama sedamoodi, et plaanisid Vabadusspordiga Eestis väikese reisi teha. Plaanis oli külastada mahajäetud hooneid, torne ja muid taolisi objekte. Alustati Narvast ja liiguti lääne poole. “Kui nägime kohta, mis meeldis, siis peatusime ja tegime saltosid, ronisime või nautisime lihtsalt ümbrust,” rääkis Reimo Kivine.

Ta märkis, et enne reisi leidis ta internetist Kiipsaare tuletorni. “Juba pilti nähes teadsin, et tahan seda külastada. Rippumist ei planeerinud,” kinnitas ta. Üldjuhul nad seda ekstra ei planeerigi. Kui ollakse kuskil, kus saab rippuda, on esiteks vaja veenduda ohutuses ja seejärel oma enesetundes. Kui kõik on õigesti häälestatud, võib rippuda. “Kõiges tuleb olla täiesti kindel. Riski me ei võta.”

Keskkonnaamet trikitajate järele ei valva

Keskkonnameti Hiiu-Lääne ja Saare regiooni juht Kaja Lotman ütles, et kuigi Kiipsaare majakas asub rahvuspargi territooriumil, pole keskkonnameti ülesanne teha järelevalvet trikitajate üle, vaid jälgida, et külastajad peaksid kinni keskkonnaõigusest.

“Kui nad ei ole mootorsõidukitega sõitnud väljaspool teid või teinud ebaseaduslikult raiet jms, siis see nagu ei puutu väga keskkonnametisse,” rääkis Lotman. “Aga inimlikult on kummaline, kui riputatakse selliseid pilte üles,” lisas ta.

Mida võtta ette juhul, kui Kiipsaare majaka küljes rippumine muutub trendiks ja läheb nö massidesse? “Väga raske on midagi ette võtta. Enamasti on sellised asjad nagu lastehaigused – põetakse läbi ja mõne aasta pärast unustatakse täiesti,” sõnas Lotman. “Kui tegemist on täiskasvanud inimesega, siis see on tema isiklik küsimus ja võib-olla tuleb psühholoogide poole pöörduda.”

Andres Sepp

Print Friendly, PDF & Email