Eesti politsei on jälle avalikkuse hambus (9)

Aastapäevad tagasi oli meedias poleemika teemal, et Eesti politsei vaatas Pärnu kandis sekkumata pealt kohalikul peol toimunud kaklust. Politseile heideti ette passiivsust ja tõstatati küsimus ühiskonna turvalisusest. Viimasel nädalal on politsei uuesti eesti meedia hambus, seekord seetõttu, et nad sekkusid, kui avalikul üritusel kiskus kakluseks. Väidetavalt olevat politsei kasutanud liigselt jõudu ja politseikoer hammustas üht purjus meest tagumikust.

Milline on siis ühiskonna ootus: kas politsei peab sekkuma või mitte? Asja teeb drastilisemaks veel see, et tulenevalt seadustest ei tohi politsei öelda, kui palju sel kodanikul, keda koer tagumikust pures, promille oli ja kuivõrd adekvaatne sell tegelikult oli. Nüüd on häda lahti ja eesti massimeedia naivistlik koolkond on sotsiaalmeediast üles korjanud tõe ja õigluse eest võitlejate konstrueeritud video juhtumist, mille alusel politseid retsitakse.
Milline on eesti massimeedia üldine põhimõte ühiskonna turvalisuse osas? Kas see vahetub hooajati? Mis siis, kui kogu see tänavune juhtum on mingite huvigruppide konstruktsioon, millega üritatakse avaliku arvamusega manipuleerida?

Miks ma püstitan hüpoteesi manipulatsioonist? Väga lihtsal põhjusel – tänavune politsei aktiivsuse kritiseerimine selles kontekstis, et on kahtlus liigses jõu kasutamises, põhineb sotsiaalses meedias algatatud kampaanial, mille aluseks on omakorda konstrueeritud video juhtumist. Ei ole just palju mõistust vaja, et leida video visuaalis ja tekstis vasturääkivusi: alates sellest, et kannatanu näohaav ei saa olla koera hammustuse ega rusikalöögi tulemus.

Arstid aga seda kommenteerida ei saa, sest jällegi on tegemist delikaatsete isikuandmetega ning see paneb nende suud lukku. Aga mitte kodanikuühiskonna aktivistidel, kes meedias politseivastast kampaaniat edendavad. Minu kui lihtsa kodaniku küsimus on, milleks selline intriig hea on? Kui mul on häda käes ja ma vajan abi, ei aita see näoraamatu intriig mind kuidagi, samuti ei paku mulle kui kodanikule piisavalt turvatunnet ka need tegelased, kes end politseivastases kampaanias kodaniku- ja ühiskonnaaktivistidena esitlevad. Kas ma peaksin siis häda korral neile helistama?

Natuke meenutab see ka klassikalist Albivere Antsu lugu, et kõndinud mees hobuse kõrval ja saanud nahutada, et mis sa, loll, jala käid, istu hobuse selga. Roninudki siis mees hobuse selga ja saanud jälle avalikult sõimata, et miks sa, loll, seda vaest looma piinad, kas sa ei jaksa jala kõndida…

Print Friendly, PDF & Email