Kalle Laanet: Ukraina õppetunnid (9)

Ukraina rahvusooperi helid Kuressaare lossihoovis on äsja vaikinud. On paslik analüüsida olukorda, mis maailmas kujunenud Ukrainas toimuva taustal, ja mõelda sellele, kas ka meid ohustavad selle olukorraga kaasnevad riskid ning kuidas neid vältida.

Nagu näitavad Ukraina sündmused, algab riigi suveräänsuse kõigutamine rahva sisemisest rahulolematusest. Segadus, seadusetus, valitsejate nõrkus ja õigusriigi puudumine viivad selleni, et inimesed on segaduses, ei mõista riigis toimuvat, tunnevad end ebakindlalt ja kogunenud protest hakkab otsima väljapääsu. Riigile vaenulikud jõud püüavad seda ära kasutada ja oma huvides kanaliseerida.

Riigi arengu tähtsaks mõjutajaks on riigijuhtide otsused. Demokraatlikel valimistel valitsema usaldatud inimestel tuleb päev-päevalt hinnata, millises suunas liikumine on suveräänse riigi jaoks jätkusuutlik. Ukrainas seisti silmitsi küsimusega, kas rahva heaolu kasv on võimalik liitudes lääne (Euroopa Liidu) või ida (Venemaa) suunaga. Lääs oli Ukraina julgustamisel ebakindel, Venemaa nahaalne ja otsustav. Kuni valikut tehti, ei unustanud riigijuhid iseennast, isiklikku heaolu. Maidani järel nägime põgenenud Janukovitši kullast kiiskavat paleed. Moraal siit on, et kui riigijuhtide väärtushinnangud erinevad rahva omadest, vastanduvad neile, ei jõua see riik kaugele.

Mida õppida Eestis?

Eesti valis juba veerand sajandit tagasi iseseisvuse taastamise ja okupatsiooni lõppemise järel läände lõimumise tee. Kümme aastat tagasi, 2004. aastal ühineti NATO ja Euroopa Liiduga. Mõlema organisatsiooni liikmelisust nähti olulise julgeoleku ja heaolu kasvu tagajana.

Kurssi lääne demokraatiale järgisid kõik liitumiseelse perioodi valitsused, neil oli rahva toetus. Riiki valitsevad demokraatlikult valitud, läänelike väärtushinnangutega rahvaesindajad. Lõimumine rahvusvaheliste organisatsioonidega on lõpule viidud, mehhanismid, mis neis liitudes toimivad, on automaatsed nagu auto käiguvahetus.

Kui laenata veel üks kujund, seekord aiandusest, siis maailma õunaaias liideti kõige tugevama tüve ja magusamate õuntega puudele, maailma võimsaimatele kaitse- ja majanduskoostöö organisatsioonidele – NATOle ja Euroopa Liidule – juurde oks nimega Eesti. Kümne aastaga on see oks saanud osaks nende puude tugevatest võradest, pookvaha jäljed on peaaegu kadunud.

Heaolu ja õigusriik

Rahva heaolu nimel pingutavad poliitikud igapäevaselt. Muidugi saaks veel paremini. Vaja on näiteks avaliku sektori eeskuju tõstmist muudatuste läbiviimisel ühiskonnas. Praegu kipuvad ametnikud leidma põhjuseid, miks mitte otsida lahendusi uute mõttemallide elluviimiseks. See puudutab nii uue korrakaitseseaduse ellurakendamist, avalikus kohas alkoholi tarbimise absoluutse keelu muutmist kui ka töövõime reformi arutelusid.

Positiivse näitena lähiajast saame nimetada maksu- ja tolliameti tegevust uute mõttemallide juurutamisel. Lihtne maksukogumise süsteem, mis on kõigile arusaadav, tagab koostöö maksumaksjate ja riigi rahakoti eest vastutajate vahel. Ka töötajate registri rakendumine 1. juulist iseloomustab liikumist riigi poole, mida me kõik koos ühiskondliku kokkuleppega maksuraha kaudu üleval peame. Usun, et soovime just sellist riiki, mitte mõisa, mille köit võib lasta lohiseda nagu juhtub ja sellest köiest esimesel võimalusel juppe oma aita tassida.

Tahaksin meenutada, et just maksudel põhineb peretoetuste kasvu reform, jätkuv pensionitõus, igapäevase tööga kaasneval majanduskasvul, mitte kellegi võlukepi viipel, põhineb palgakasv, mis sunnib pingutama ja ei lase elada üle oma võimete. Näidete rida võiks veelgi pikendada, aga vahest piisab juba nendestki.

Selle kõige tagatis on Eesti liikmelisus ja koostöö NATO ning Euroopa Liidu raames. Meie ühisesse majandusedusse ja muidugi julgeolekusse panustame ise ja saame põhjendatult loota toetust liitlastelt. Ukraina kriisi kuud on seda juba näidanud. Eesti ei ole vaene väike üksik riigike ja võiksime seda mõistes ka igapäevaselt vähem näägelda, selja sirgu hoida ja oma kodumaast rohkem hoolida.

 

 

Print Friendly, PDF & Email